Edaspidi olete kõik oodatud külastama meie uue ettevõtte Blue Cat animatsiooni lehekülge, kuhu paneme oma uusi töid ning kirjutame blogisse. Blue Cat tegeleb illustratsiooni, animatsiooni ning multimeediaprojektidega :)

Lõpuks ometi ilmus artiklikogumik "Kadunud kaheksakümnendad"! Mul oli au kirjutada selle kogumiku meediarubriik, kus peatun veidi ka eesti esimestel arvutimängudel 1980-ndatest aastatest.

ISIKUANDMED

Nimi: Tuuli Lepik
Telefon: 55 26 450
E-post: tuuli.lepik@gmail.com


HARIDUSKÄIK

2000 - 2004 Eesti Kunstiakadeemia interaktiivse multimeedia magistrantuur
magistritöö kaitstud cum laude, omandatud kraad: magister artium

1995 - 2000 Tallinna Pedagoogikaülikooli kunstiõpetuse ja joonestamise eriala;
lõpetatud cum laude, omandatud kraad: baccalaureus artium



LÄBITUD KOOLITUSED
2010 3-4. sept. Self II. Enesejuhtimine
2010 august Marketingi Instituut. Turunduse tulejoonel. Kuidas tulemuslikult tasuta turundada 2
2010 aprill Turundusproff Kuidas turundada tasuta (koolitajad Maripuu/Naarits)
2010 aprill internetiturunduse koolitus (Dreamgrow Priit Kallas)
2010 veebr-aprill ESA ettevõtlusinkubaatori ettevõtluskoolitus
2010 märts. Multilingua keelekeskus. Inglise keele individuaalkoolitus 30h

2010 jaan. Eesti Kunstiakadeemia
Adobe InDesign CS4 arvutil küljendamise kursus

1998 - 2000 TPÜ informaatika õppetool
informaatika lisaeriala

1997 - 1998 TPÜ reklaami ja meedia õppetool
reklaami ja meedia lisaeriala

1995 Eesti Televisioon
režissööri assistentide kursus



TÖÖKOGEMUSED

2009 OÜ Videomeedia Pluss
Ametikoht: arvutigraafik-animaator
Töö sisu: animeerimine/graafika loomine

2008 - 2009 OÜ Eesti Spordikanal
Ametikoht: animaator
Töö sisu: animeerimine/graafika loomine telekanalites Neljas ja Kalev Sport

2005 - 2008 OÜ Primarius
Ametikoht: disainer
Töö sisu: veebilehekülgede disain, animeerimine
lugesin loenguid Eesti Kunstiakadeemia magistrantidele

2001 – 2003 OÜ Domeena kaubamärk Ziil
Ametikoht: Art Director
Töö sisu: veebilehekülgede disain, animeerimine, projektide juhtimine

2000 – 2001 OÜ Domeena kaubamärk Reklaamiagentuur Hunt
Ametikoht: veebidisainer
Töö sisu: veebilehekülgede disain, animeerimine



OLULISEMAD NÄITUSED

2004 ISEA 2004 näitus “Eesti meediakunsti retrospektiiv”
Tallinna Kunstihoone galeriis;
demokogumik „END IF Operating System v1.1“, kuraator: Ando Keskküla

2001 rühmanäitus "M kuubis - maal ja multimeedia" Tallinna Kunstihoones
interaktiivne multimeedia CD-ROM "Tehisintellekt", kuraator Raivo Kelomees

1999 Kunstinäitus koos Jarõna Ilo ja Alice Kasega ENUTis - kõrgtrükkgraafika+joonistused

1999 kaasautorina interaktiivse multimeedia CD- ROM-i kunstiprojektis "Triplex" alapeatükiga "Art Like a TV-set". "Triplex" osales 1999. a multimeediakunsti festivalil Europrix ´99"

1999 2. offline@online meediafestival


1998 Linnagaleriis ja Eesti Rahva Muuseumis grupinäitus fotodel põhinevast etnoloogilisest uurimusest "Paldiski lood"






ARTIKKEL
Kas ellujäämine on kunst?

Kunstisaade on Eesti telemeedias tegelikult nii suur haruldus, et seda on isegi mõneti ebamugav kommenteerida. Ehk tuleks see koguni kuulutada kriitikutele puutumatuks ja kaitsealuseks liigiks ning lasta enne mõni aeg omasoodu areneda ja jõudu koguda.
Kui ETV kuulutas välja uue kunstisaate ideekonkursi, olid ootused kõrgele kruvitud - ilmselt tuleb ekraanile midagi sama kvaliteetset kui “OP!”. Ka võitjaks osutunud “Ellujäämise kunstil” olid suurepärased eeldused tulla ning võita: saatel on üldtunnustatud konsultandid, Eesti Kunstiakadeemia tugi nii institutsionaalselt kui ka lausa saate autori juhendatava samanimelise valikaine “Ellujäämise kunst” loomise näol. Saate tootjameeskonnal on eelmisest hooajast õnnestunud kogemus “MuinasTeeVeed” luues. Nimetada võiks veel saateprojektis mainitud atraktiivset loovtööstuse teemat, Mariina Mälgu erudeeritust kunstisaadete toimetajana ning kunstiharidusaasta-temaatilist toetavat raamistust. Kuid palju eeliseid korraga ei pruugi iseenesest tagada head resultaati.
“Ellujäämise kunsti” reklaam oli paljulubav, sest kiirabiauto ja parameedikutest saatejuhid võimaldavad võrdlust meediakultuuri avangardsanitaridest, kes efektselt loovtööstuse maastikul Eesti kunstimaailma asju ajavad. Kuid see ootus lõigati sama järsku läbi, kui esimeses saates ilmus ekraanile stereotüüpne pruuni riietatud kunstiteadlane Mariann Raisma.
Kuna sarja iga saade vaatleb eraldi üht loovtööstuse haru, siis võiks ehk igal saatel olla oma valdkonna allikates pimesi orienteeruv sisutoimetaja. Esimest, fotograafia saadet, olekski võinud kaastoimetada Peeter Linnap, kes alustas saates oma kommentaari, formuleerides küsimusi, mis võinuksid juba teema sissejuhatuses kõlada. Esineja sõnum ja selle taustaks näidatud pilt ei käinud alati koos. Kui Tiit Lepp rääkis fotode digitaalsest töötlemisest, siis oleks tahtnud seda protsessi samal ajal ka pildis näha. Muusika, liikuv pilt, intervjueeritava tekst ning tõlge oli korraga aga liiga palju ning see osutus raskesti jälgitavaks. See kahes esimeses saates vaatamist segav kirjusus kahanes kolmandas saates õnneks märgatavalt. Algul didaktiliselt õigustatuna tunduv esineja suulise teksti ülekordamine hakkas edaspidi tüütama, sest seda tehti liiga sageli ja mõnel formuleeringul puudus selliseks taasesituseks teoreetiline kaal. Saade tegeles oma sissejuhatavates tekstides nagunii liialt palju olemasoleva teadmise dubleerimisega. Kui “MuinasTeeVee” võlus oma sümpaatse kodusooja sisekliimaga, siis “Ellujäämise kunst” on seevastu jaanuarikuiselt valgusvaene. Kas “MuinasTeeVee” kogu sära oli kunstiteadlase Mart Kalmu kanda, kes lahkudes justkui tule kustutas? Kunstisaade võiks juba oma visuaalse identiteedilahendusega, ümbritsevasse suhtumisega ja ülesehitusega eeskuju anda.
Teine saade käsitles animatsiooni. Eesti vanad animafilmid, mida illustreeriva materjalina kasutati, on paraku juba liiga pähe kulunud ning seetõttu oleks võinud välja otsida hoopis kõige uuemad, ka veel valmimisjärgus olevad animatsioonid. Saates püütakse ka ise animatsiooni vallas kätt proovida joonistatud fallose ja selle ümber liikuva rõngaga, mis aga paraku ei tundu kuidagi seostuvat saate sisuga. Ehk tekib küsimus, miks see seal on… Sama küsimus tekib juba esimeses saates reklaamitud internetiaadressi www.etv.ee/elukunst kohta, kus artikli kirjutamise hetkel ikka veel kodulehte ei eksisteerinud. Janno Põldma teksti erinevates tehnikates animeerimisvõimalustest võinuks mitmesuguste materjalide või siis valmislahenduste näitamisega rikastada. Oma töölaua taga istuv Priit Pärn pandi pikale seisvale saatejuhile alt üles vaatama. Ebamugav olukord ei soosinud intervjuud ega Pärna isiksuse avanemist selle käigus. Saates eelnevalt mainitud Eesti animatsiooni olulisim persoon ei rääkinud selle käigus midagi sellest vallast, mis teda meie jaoks nii oluliseks teinud on.
Siiski on saatesarja tugevaks küljeks saates esinejad, nende väljaotsimine ja erinevate vaatenurkade kõrvutamine. Reisikorraldaja kaasamine filmiarutelusse oli üllatav idee. Kui teaks, et selle ning videotreeningu lõigu pärast ei jäänud välja videokunsti kui televisiooni ja kinokunstiga haakuva käsitlus, oleks kõik ju korras. Liigne kaal filmikunstil ei andnud võimalust välja tuua huvitavaid seoseid televisiooni, massimeedia ja kunsti vahel. Nõnda mindi ka Rate.ee-st mööda vaid sisulist tähendust mitteomava kommentaariga. Sealne piltide loomine, nende mall ja kasutus on midagi, mida on põhjust palju tähelepanelikumalt jälgida. Jan Kaila ja Ilmar Raagi esinemine olid headeks näideteks, kuidas saab kokkuvõtlikult ja lihtsalt rääkida paljudest keerulistest tendentsidest. Üks suurimaid saate plusse on diskussioonid loovtööstuse teemal, mingigi tähelepanu juhtimine visuaalkultuurile, mis meid ümbritseb. Nii on kunstiõpetajatel lõpuks, millest oma tundides meediakeskkonna analüüsil juhinduda. Kuid miks seda diskussiooni ei viidud läbi (enese)kriitiliselt ja analüüsivamalt nagu ajakiri Kunst.ee oma graafilise disaini lisas teeb? Suurepärane on ka mõte kaasata arutellu välisspetsialiste. Tuula Leinonen andis ülevaate Soome animatsioonitööstusest, kuid saates kasutati seda samaaegselt ka animatsiooni kui žanri võimalusterohkuse tutvustamisena. Saadet vaadates võis jääda petlik mulje nagu meil peale multifilmi midagi muud animatsiooni vallast ei toodetakski. Eesti loovtööstus oli saates esindatud vaid joonis- ja nukufilmi tasandil. Saates ei näidatud Eesti loovtööstuse sisemust, teiste tootjate, näiteks Meelis Arulepa kommentaare, animatsiooni rakendusalasid digitaalses meedias, Eestis loodud arvutimängudes, militaarsüsteemile loodud animatsioonides, animatsioonirakendusi meediakunstiprojektides. Puudusid ka viited kunstitudengite animatsioonidele. Siinkohal võib võrdlusmomenti rõhutades mainida, et Raivo Kelomees tegi 90-ndate keskel ETV sarja “Elustiilid” intellektuaalide teemalise saate jaoks “Amiga” arvuti abil spetsiaalsed vaheanimatsioonid, mida nüüd, palju aastaid hiljem, saab käsitleda kui üht ilmingut Eesti varases arvutikunstis.
Tänase kogemuse alusel pole mõnedest väga olulistest, vaid kümne aasta tagustest audiovisuaalsetest installatsioonikunsti projektidest peale mõne üksiku pildi säilinud mingeid muid jäädvustusi. Paremal juhul on ETV arhiivis omaaegse kunstisaate salvestuse osana ülesvõetud katke. Nii on meil napid visuaalsed andmed kasvõi Rauno Remme arvutitest koosneva installatsiooni “Multimeediakeskkond” kohta, mida on kasutatud 1999. a kultuurisaates “Lendamine. Rauno Remme”. Seega on ETV kunstisaadetel läbi ajaloo olnud tahtmatult ka tähtis kultuuri fikseeriv ja talletav roll. “Ellujäämise kunst” kasutab katteplaanidena paljude autorite loomingut, kuid sageli ei märgi koos teosega ei autori nime ega pealkirja. Saates eraldi autorite nimede ja pealkirjadega väljatoomata teoseid ei märgi ka ilmselt režissööri assistent montaažilehele. Seega jäävad need teosed arhiivis üldotsingu teostajale kadunuks, millest on tulevaste põlvede uurijatele mõeldes kahju.
Iga saate lõpus on lühike intervjuu ühe loovisikuga. Ei Peeter Lauritsa ega ka Jaan Toomiku arutlus ei sobinud kuidagi järjeks eelnevale. Need mõtted läksid sügavale ning muutusid muu saatega võrreldes nii eraldiseisvaks, et kukkusid küljest. Nende loomingu käsitlemiseks sobiks palju enam “Osooni” laadne ühtlasi nii mõtisklev kui väärtustav saade, mis oleks aga keskendunud rohelise ruumi asemel isikliku ruumi teemale. Samamoodi hakkavad nii animatsiooni- kui ka filmiteemalistes saadetes kasutatud huvitavad ajaloolõigud eralduma eraldiseisva ajaloolise ülevaatesaate suunas. “Ellujäämise kunst” paljastab järsku kõik need puudujäägid, mis on telemeedias kunstikultuuri valdkonna käsitlemises ja mille järgi on auditooriumil väga suur vajadus.

Kunstisaade kui areen.
Eesti ühiskonnas ilmnevad tendentsid, mis viitavad inimeste süvenevale eemaldumisele võimalusest oma mõtteid otse ja avalikult esitada. Hindama hakatakse areeni, kus nagu nõukogudeaegsetes lastesaadetes, on sõltumatu sõnumi formuleerimine kergem. Taas tekivad ridadevahelised sõnumid, mis otsivad ridu, kuhu end kirjutada. Killu sellest suundumusest võis juba leida kasvõi Jaan Toomiku kommentaarist. “Ellujäämise kunstil” oleks potentsiaali saada kunstisaateks, kus kunstiridade vahel jookseb mahukas protestisõnum.
Ka vaatajatele pakutakse võimalust areenile astuda. Selleks kasutakse üleskutset saata omaloodud fotosid. Seni ilmselt üsna tulutult, kuna viimases saates hakati seda “interaktiivsust” juba auhinna väljaloosimisega ergutama. Kui sellise populistliku sammu kasuks on juba kord otsustatud, siis kas iga saate ülesanne ei võiks pigem olla saate teemakeskne üleskutse - teha foto, videofilm või animatsioon vabalt valitud vahenditega? Meil leidub palju erakordselt huvitavaid avastamata amatöörautoreid, kes pildistavad, loovad filme ja animatsioone, kuid kelle jaoks puudub väljavaade oma loominguga suurema auditooriumi ees esineda. Tänapäeva naivistid pole sageli enam need, kes omasegatud värvidega maalivad, vaid pigem need, kes kasutavad vabal valikul selleks uusi meediaid.

Kõik uus on unustatud vana
“Ellujäämise kunsti” näol pole tegemist sugugi novaatorliku saateformaadiga. Üheksakümnendate keskel Mare Tralla, Mari Sobolevi ja Marko Laimre autorlusel loodud ETV kunstisaade “JaEi” oli samuti Kunstiakadeemiaga tihedalt seotud. Sarnasusi võib märgata ka parodeerivas low-tech ekraanigraafikas ning rubriikide loosunglikes pealkirjades. Samuti uurisid nimetatud saate autorid juba tollal traditsioonilisest kunstikäsitlusest väljudes Eesti loovtööstuse ilminguid. Kunstisaate puhul on autoritel võimalik kasutada palju enam väljendusvahendeid kui muudes telesaadete žanrites. Mare Tralla ja Mari Sobolev kasutasid 90-ndate keskel saates ka iseenda välimust ning lülitusid nii oma isiksusega fataalselt otse saate olemusse. Saade-saatelt on “Ellujäämise kunst” muutunud vabamaks, kuid see areng on siiski veel kinni end imetlevas meeldimissoovis ja saatejuhtide distantseeruvas hoiakus. “Saates esinejad rääkisid arukat juttu, aga saatejuhtide suhe sugereeris mingit hoopis teist žanri, teleturgu. Miks mitte teha saateid arengupeetusega inimestele, aga piinlik on, kui torkab silma, et saatejuhid ise oma vaatajaid napakaks peavad ja sellegipoolest variserlikult nendega samastuda püüavad,” kirjutab Peeter Laurits, kui palun tema kommentaari.
Saate autori komme ennast aeg-ajalt ekraanil eksponeerida ei ole just väga levinud. Jääb mulje, et see saade on traageldatud poliitiku õmblustega, aga kahjuks nii, et niidid on näha.
Raske kontseptsioon
Pealkiri “Ellujäämise kunst” võimaldab avada selles väga keerukaid filosoofilisi mõttekonstruktsioone, mille kontseptsioonile saab ehitada ka suurema kuraatorinäituse. Saadet kroonib konstateering “Kunst on kõikjal meie ümber” ning rida teisi väiteid. Kui püüda lahti seletada “Ellujäämise kunsti” kontseptsiooni – selles sisalduvaid tähendusi ja termineid – saab varsti selgeks, et tegemist on äärmiselt keerulise hüpoteesipüstitusega. Algatuseks piisab juba elust, surmast, ellujäämisest ja sugutungist, sest küsimused loovtööstuse ja kunsti piirimail on niigi keerulised ja vastamata. Projektipõhises kultuurikorralduses võidab paratamatult saateskeem, kus on tihedalt märksõnu igale maitsele. Kuid liiga paljudele ainuomastele müügieelistele orienteerumine on hukutav ka reklaamiteooria järgi. Rahanappuse käes vaevlev ETV tegi ilmselt saate tootmist alustades panuse liiga paljude tulekahjude korraga kustutamisele.



ESSEE
VALGE JA LÄBIKUMAV NAINE LOOMINGUS


Võiks küsida vastust ootama jäämata: "Kas kunstnik on alasti?"
Valisin selle vaatenurga lahtikirjutamiseks seetõttu, et tundus nagu oleks feminismi-teema antud kursuse seminarides kõige enam elektrit ja omavahelisi diskussioone tekitanud. Inimestel oli vajadus selgitada välja oma väidete paikapidavust ning kehtivust võrreldes teistega. Kõigil antud diskursuses osalenutel oli, mida öelda - ka siis, kui nad selle otseselt ütlemata jätsid. Eesti ning Eesti kunsti raames on teema seega väga aktuaalne. Samas piinab kirjutajat ka kohe alguses teadmine, et teema on äärmiselt komplitseeritud ning keeruline. Kui asjad on selgelt ning arusaadavalt põhjendatavad, ei tohiks mittemõistmise probleeme eksisteerida. Samas tuleb tunnistada, et nende ühiskondlike protsesside kulgemist Eesti ühiskonnas ja veel enam kunstikeskkonnas on äärmiselt keeruline lahti rääkida. Keeruline on rääkida, et kuulaja ei küsiks, kas kunstnik on alasti...
Kunstiteaduses põimuvad omavahel tihedalt kokku kunstiteosele hinnangut andvad intuitiivsed otsustused ja loogilised järeldused. Aga kunstiteose populaarsus ja kvaliteedimäär pannakse sageli paika ühiskonna, ajaloo, raha poolt. Paratamatult mõjutavad need tegurid ka kunstikriitikat ning seeläbi kaudselt ka kunstnikku kui isiksust ühiskonna foonil. Kunstniku kui indiviidi tasand oleks kui sisemaailm ning kõik muu - ühiskond ja raha...välismaailm. Suhe sise- ja välismaailma vahel on teatud ajastu ja kultuuriruumi puhul oluline. Võib isegi öelda, et suhe on primaarsem kui mõõt. Käesolevas essees püüangi protsesse vaadelda rohkem suhte kui mõõdu tasandil.
Vaadeldes kunstiajaloo esteetilise mõtte kulgu võib märgata kahte põhilist loomingu käsitluslaadi:
1. Kunst tekib läbi mõistuspärase, teadvustatud loomeprotsessi. Siinjuures on kunsti loomine õpitav.
2. Kunst tekib läbi inspiratsioonil, geniaalsusel põhineva loominguprotsessi. Looming on õpitav vaid teatud piirini. Loomine eeldab geniaalsust.
Need kaks suunda esinevad kunstiajaloos erinevates variatsioonides olles kord rohkem, kord vähem äärmuslikud ja kandes erinevaid nimesid. Kord kerkib esile üks, siis aga jälle teine käsitluslaad… Mõlema käsitluslaadi sõelast pääsevad läbi vaid vähesed - aeg murrab šedöövreilt nende “storisid” nagu kuivanud oksi. Kunstnikud, kelle loomingut selle essee raames näitlikustamiseks käsitlen, kuuluvad teise suuna esindajate hulka ning nende loomingus vaatlen metafoorina pealkirjas ära toodud valget ja läbikumavat naist - naist, kes meid kui vaatajaid piltides-videotes tasakesi kõnetab. Naist, kes on kahvatu ja valge, kuid kes on järjepidev nagu vaim. Temast lahti ei saa ning sama võimatu on teda ka välja kutsuda. Seda naist on kutsutud läbi esteetikaajaloo erinevalt - küll on teda seostatud inspiratsiooniga, küll võiks ta olla pärit Platoni kirjeldatud ideede maailmast, mõned kunstnikud nimetavad teda alateadvuseks või kellekski muuks veel... Ühelt poolt elab see valge ja läbikumav naine loomingus ning on kommunikatsioonisillaks vaataja ja pildi vahel, samas elab see naine ühiskonnas ning on lihast ja verest ning ikka peaaegu sama läbikumav kui loomingusse peidetuna - nõnda paistab ta ühiskonnatasandilt.
Valge läbikumav naine toimetab nii ühiskonnas kui mentaalses sfääris. Otsustasin kontekstist välja rebida mõned kunstnikud, keda kõrvutades on võimalik ehk paremini välja tuua ning illustreerida mõningaid seisukohti. Kõik nad on mingis mõttes veidi minoorsed ja üksildased kunstnikud - see pole minoorsus pessimismi valdkonnast, vaid pigem enesetõestusest väsinult enesessetõmbunult introvertne valdkond. Ometi suudame me sellist introvertsust nautida ning sellele ka kaasa elada. Nad on sellised vaikides kõnelejad, salajased kommunikeerujad. Üheks kunstnikuks on naivist Paul Kondas. Kondase maal "Maasikasööjad" töötab kompositsioonilt terviklikuna nagu reklaamplakat. Kondas ise on kunstnikuna ka kui pseudokunstnik ja naivistina kui isehakanud AD. Kuid see, kuidas Kondas ühiskonna probleeme käsitleb ning lahkab, jääb kõrvale traditsioonilisest ühiskonnakriitikast. Ühiskond pole abstraktne mõiste. Ühiskond on käegakatsutav - see, mis on meie ümber. Võiks arvata, et naivistid jutustavad, aga Kondas mitte ei jutusta, vaid pigem näitab ning seda läbi sümbolite. Kogu Kondase loominguparemik on ülemängitav-ülekantav ning kaasajastatav tänaste tehnoloogiatega ilma, et süžee midagi kaotaks. Teemad, mida Kondas on loonud kord ise nendele alust ehk põhja küll mütoloogiast laenates, on tema poolt üpris universaalseteks ning kauamängivateks puhastatud. Paul Kondase hubane suhe naisküsimusse paljastub tema kahel, meeste- ja naistemaalil. Kondase maal "Suplevad naised" on kirevalt rõõmsavärvilistes toonides, vaba ning lustlik. See on tükk reaalsusest, mille Kondas on muust maailmast ära lõiganud. Seejuures on see kindlasti tükk paremast reaalsusest. Maal on avatud ning me võime kujutleda selle jätkumist ka väljaspool pildiraame - perspektiiv jätkub seintel ja põrandal. Sellel maalil on ka paariline ning samas ka vastand: maal "Suplevad mehed". Kuigi ka sellel on tegelased iseenesest vabad ning hullavad, ei saa neid pidada omaette maailmaks, vaid omaette eraldatud ruumiks, mida ümbritseb müür. Ka veelained on pigem veemöll kui vaikne sulin. Maalil on kujutatud müür, mille taga on kehasid maksimaalselt varjavates pikkades riietes naisolevused, kes läbi müüriavade mehi binoklitega salaja piidlevad. Need pole naised eelmiselt maalilt. Kondas käsitleb naisi kui rõõmu, lõbu, helge vabaduse ja heaolemise võrdkujusid. Nemad üksi saavad, kuid nendeta ei saada, vähemalt seespool müüri mitte.
Kunstniku jaoks on tee, mille kaudu ta saab publikuga kommunikeeruda, defitsiitne. Rahvasuu räägib, et Kondas olla asetanud oma töid Viljandis elades maja tänavapoolsetele akendele publikule vaatamiseks. Kastellaanimaja galeriis 2001.a kevadel avatud näitus "Eesti maastikud" on näide heast ekspositsiooniruumi ja näitusematerjali suhtest. Valge maja ning valged tööd loovad sümbioosi. Sellel näitusel esinevad Jasper Zoova ja Arnold Laugus töödega, milles on tuntav valge läbikumava naise kohalolek. Jasper Zoova on kommunikatsioonikanali kunstiringkondades juba saavutanud ning ta saab publikuga läbi oma loomingu rääkida. Samas on kaheldav, kas selle näitusega üksi suudaks noor kunstnik teed näituseruumi läbi murda ning ennast aktsepteeritult demonstreerida, sest see näitus on juba rahulik diskussioon, mitte läbimurdeprotest. Zoova müstifitseerib meediat. Kaheksakümnendate alguse optimism on nendesse lõuendil tantsisklevatesse ja juba tema varasematest töödest tuttavatesse vigridesse sisse kirjutatud. Tollase Eesti Televisiooni positiivne tähelepanu laste kui meediatarbijate vastu on Zoova poolt pööratud kõverpeeglilisse suhtesse tänase täiskasvanud näitusekülastaja ning nende samade vigride vahele. Kunstnik on teinud panuse äratundmisrõõmule ja see, kes ei tunne midagi ära, ei tunne ka rõõmu. Tegelikult on tollasest ETV lastesaadete õhustikust kõnelemas ka brändiloojad, et soojendada õnnestunult üles vana sõbralik meediakeskkond ning marketingitööriistadega taas elama panna. On lihtsalt avastatud minevikukvaliteet, millele võidu joostes kunstlikku hingamist tehakse. Kuid vaid vana kostüümilao ning identsete näitlejatega ei loo atmosfääri. Alustada tuleks ehk hoopis Zoova poolt väljapuhastatust. Zoova annab edasi ähmase pildi lapsepõlve meediakogemusest, ka mälestused ei saa olla selged. Zoova kasutab lihtsaid ja minimalistlikke vahendeid ning loob nendega positiivseid ähmaseid visioone minevikust. Tegelikult tegeleb Zoova ka ajalise dimensiooni probleemiga - kas ja kuidas on minevik, mida me mäletame erinev tegelikust minevikust, milline on meie selektiivse mälu osakaal mäletamisel? Kindlasti ei saa sellist kunsti samamoodi mõista need, kes Zoova põlvkonnakaaslased pole. Lapsepõlvest saadud kogemuslik pagas on sellise kunsti vaatekohalt liiga unikaalne, et enda kui vaatajapoolne mõistmine lihtsaks kuulutada. Oluline pole mitte konkreetses ajalises dimensioonis osalemine, vaid see, kellena konkreetses ajalises dimensioonis osaleti. See, kuidas on konkreetseid asju esimest korda nähtud, annab neile asjadele tähenduse. Zoova kasutab selektsioonivahendina eredat valgusfiltrit - tema kujutatud mälupildid on kui ülevalgustatud fotod, mis on vaevaliselt aeglasesse animatsiooni mängima asetatud. Kaheksakümnendatel Eestisse jõudnud muusikavideoid nimetati algselt ebaõnnestunult "muuvideks". Zoova justkui eraldabki minevikku kirjeldades muust maailmast selle muuvi-maailma, milles ta rändab. Feminism ei ole universaalne kõikide vähemuste kaitsja. Kui kõikide vähemuste jaoks luua teooria, siis leiaks ehk sobiva Zoovagi jaoks.
Valge ja läbikumava naise olemus võib viia eksiteele. Mõistuse osaks jääb teadliku vormi otsimine kunstis, kuigi ka selles võib peituda paljugi intuitiivset. Mõnikord võime olla hämmastatud vaimupuudega inimese poolt tehtud kunstiteosest - see võib näida täiuslikum kui terve ja adekvaatse tajuga kunstniku töö. Ilmselt on tegemist juhusega. Oletuslikult võib väita, et vaimuhaige, kes maailma adekvaatselt ei taju, on lihtsalt ühenduseks valimatule infovoole. Tema maalidesse jõuab kõik, mis läbi ühenduskanalite sel hetkel tulema juhtub. See kõik toimub ilma valikuta kui lõhkenud veetorust. Meie hämmastuse võib põhjustada aga töö, millele on juhuslikkuse tahtel ilmunud need infofragmendid, mis oleksid justkui teadlikult valitud. Paraku on teadlikkuse asemel juhus ning nii sarnaneb see pigem vea kui täiuslikkusega. Seepärast võib vaimupuuetega inimeste kunsti küll aktsepteerida, kuid võrrelda nn päriskunstiga seda siiski ei saa. Seega ei tohi võrdlustes sukelduda kaugemale kui tegelikkus seda võimaldab. Kuid siiski, valge naise teooria kohaselt on kunst kommunikatsioon, milles kunstnik edastab muidu mittekommunitseeritavat. Kui kunstnik räägib isegi mitte enam kunstiteose sees olles, vaid sellest väljapool, siis ei tea ikka, kas tema seisukohavõtud ning laused pole mitte kunstina esitatavad. Zoova on sisenenud aktsepteeritavuse maailma ning saab luua kui aktsepteeritud kunstnik. Kondas oli kuulus küll ühiskondlikult aktiivse mehena - Suure-Jaani kooli juhatajana kui ka õpetajana viis ta väikeses linnakeses läbi suurejoonelisi ideid, mille üheks näiteks on silla rajamine üle kohaliku järve, kuid kunstnikukuulsus oli talle kauge. Täna Kondas müüb, aga tema slogani märksõnadeks pole mitte kunst vaid koomilisus.
Kolmas valge ning läbipaistev tegelane on Reti Saks. Reti Saksa tegelaskujud vaatavad peeglitesse, nad näevad seal iseennast ning see enesenägemine on nende jaoks õhk, mida nad hingavad. Nad ei oska enam ilma peeglita vaadata, vaid, et midagi näha, suunavad nad ikka oma silmad kildudele. Rabedad killud märgivad samas nii tugevust kui sõltumatust - kui pudenedki kildudeks, võid uues kohas ja uues aegruumis taas konstruktori komplektina kokku monteeruda ja jätkata hingamist sealt, kus pooleli jäi. Nende tegelaskujude kitsastes kätes pole jõudu ning nad mängivad tõsiste ning teravate peeglitega. Iga asi, mille läheduses nad on, on peegeldaja. Kas võime peegelpilti võtta kui koopiat või uut tegelikkust? Kõikide asjade kohta ei saa kasutada vastandlike mõistete paare. Saksa töödelt saab valge ja läbikumav naine astuda pildist välja, sest tööde teemad on sotsiaalselt ühiskonnakriitilised. Arusaamine ja mõistmine on sotsiaalne probleem. Sotsiaalne raamistik, mis neid töid ümbritseb, ei luba meil näha neid adekvaatselt nii nagu nad on. See on ilmselt kogu kunstiajaloo kunstiga nii. Koos sotsiaalse raamistiku muutumisega muutub ka meie nägemine. Ilmselt tuleb kõike eeldada lähtudes idealisti seisukohast. Kondas on nüüd paigutatud muuseumisse. Muuseum kui institutsioon annab kunstile pitseri ning lisatähenduse.
Meie teoreetiline raamistik on ebapüsiv. Keskkooli kunstiajaloo tunnid ei suuda olla enam isegi mitte läbikappamine sellest traditsioonilisest kunstiajaloost, mida varem ideaalseks võisime pidada. Ebakindlus eilses kunstikriitikas on kui seisev vesi tänases koolitunnis. Need väärtushinnangud ja seisukohad kunsti, mis on Haridusministeeriumi poolt kinnitatud, [1 lk 7] käsitlevad kunsti kui käest kergesti libisevat: õpilase teadmiste nõuete kohal esitatakse vaid üldised vilumused-arusaamad. Uutest kunstitehnoloogiatest pole sageli kellelgi koolis aimu. Küll ollakse kuulnud aga kunstinäitustest, kuhu lastel asja pole. Soovides viia kuuenda klassi õpilased viimasele "Interstandingu"-näitusele Rotermanni Soolalattu, avaldas õppealajuhataja arvamust, et enne tuleb endale selgeks teha, kas see näitus üldse sobib eetiliselt õpilastele. Kellega need kunstnikud kommunikeeruvad? Nüüd on mõne keskkooli kunstiajaloo tunnid hoopis kahvatunud ning ebalevad - see toob esile arusaama kunstist kui ebaselgest, süsteemitust ja end mitte põhjendada suutvast nähtusest meie kõrval. Teooria kui mõtlemise praktika on kunstitunnist kaugel. Kui varasem süsteem soosis rohkem süsteemset faktilist teadmist kui pildist rääkimist, sisusse langemist ning laiahaardelisemat pilku tervikkultuurile, siis nüüd võib sõltuvalt kunstiajaloo õpetajast jääda mõlemad vaatevinklid unarusse. Hea ühiskonna indikaator on laps. Kõik lapsed joonistavad maailma kujutades taeva ja maa üksteisest eraldi, maa ja taeva vahele jääb sageli tühi valge riba, mille taustal siis kujutatakse tegevust või esemeid ja tegelasi. See, mida laps nii joonistades teeb, on kolmemõõtmelisest maailmast ristlõike tegemine ning siis seejärel kahemõõtmelisele paberile laiali laotamine. Kui töö autorile tehakse selgeks, et nii on vale maailma kujutada, siis ei ole see kriitika mitte oskuste, vaid mõtlemismudeli tasandil. Euroopa taevas jätkub pildil horisondini. Keel või visuaalne kujutamine on jäljendus, aga tähendus on kusagil mujal olemas.
Mis on feminism eesti naise jaoks? Tavaliselt viib diskussioon feminismi teemadel naiste väiksema palga, kodutööde ning ühiskondliku harva kiitva suhtumise juurde. See, et feminism tekitab ikka veel raevukaid diskussioone, on märk väljaselgitamata ning selgeksrääkimata tõdede kohta ühiskondlikus mõttes. Kui ollakse lõpuks väsinud meedia poolt tekitatud naismarionettide vaatamisest, laskutakse tavaliselt põhjustest rääkimiseni. Eesti naise maailmas on palju ebakõlasid, neid on kunstimaailmas ja sellest väljapool. Keeruliseks teeb olukorra selgelt domineerivate mõttemallide puudumine. Seisukoha otsijale võib jääda mulje, et ta ei suuda end ümbritsevat maailma mõista ning sellega kaasa rääkida. Suurte teooriate lagunemise ajastul on raske omaks võtta uusi väärtushinnanguid. Uue Eesti algul sündinud meedia poolt läbi seltskonnaajakirjanduse loodud müüdid on selle sama meedia poolt nüüdseks hävitatud. Uued müüdid eksisteerivad nüüd juba müüdi mitte tõelisuse nime kandes. Sõnapaar "eesti naine" on läbi diskussioonide omandanud niivõrd tugeva ja samas ebaselge tähenduse, et soovides mõistet kitsas vormis kasutada, tuleb enne see oma tähendusest tühjendada. Uued naisrollid on küll ühiskonnas tekkimas, kuid nende põhjendamine ja ideeline tugi on alles lapsekingades. Erinevate naisrollide erksamad esindajad on omavahel võrreldes erinevad kui nukuteatri nukud. Isegi peaaegu iga meediaväljaanne on loonud oma naisekuju, mis peaks olema sihtgrupi jaoks kergesti endaga samastatav: on kodukujundust armastavad kunstniknaised, karjäärinaised, tervislikult toituvad naised ning mehelikult mõtlevad naised... Kuigi selline rollide virr-varr on üpris ähmane, on rollide juurde kujunenud ka oma atribuutika ning sõnakasutus. Sellise nukuteatrilao moodi nukkude kapis ringi vaadates tekib nõutu ning hirmuäratav tunne - põhimõtteliselt on võimalik ükskõik milline nendest nukkudest välja võtta ning nukk kätte tõmmates sellega esinema hakata. Olla mingi rolli kandja tähendab ka aktsepteerida kellegi teise maailmavaadet, seega pole naisrolli juurde asja neil, kel kavatsus toimida täiesti omapäi ja sõltumatult. Roll on asi, mis on juba enne kellegi poolt loodud, sukk, millesse saab sisse pugeda mitte enda ümber kokku kududa.
Kui küsida eesti naise käest, mis teda tema elus segab või häirib, võib vastusest välja lugeda ebakõla eneseteostusvajaduse ning ühiskonna poolt naise õlgadele asetatud rolli suhtes. Ühelt poolt on kehtimas vanad kujutlused naise rollist peres ja riigis, teisalt oodatakse, et naine tõestaks kiiresti, et on võimeline selleks, mida ta ammu feministlikes teooriates lubanud on. Juba Linda Nochlin näitab oma krestomaatilises artiklis "Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?" [2, 12] ohtu, et püüdes vastata valesti tõstatatud küsimustele, saame valede järeldusteni jõuda. Eesti naise probleemiks on eneseteostuse tõestamine. Kui tema mees ehitab uue maja ning teeb kodus ka remonditööd - seda sageli ühiselt kogutud ning säästetud raha eest, saab ta hiljem külalistele näidata, mida ta on teinud ning nii saab ta sotsiaalse tunnustuse osaliseks. Naisel pole sageli aga midagi ette näidata, sest naiste töödeks on meie ühiskonnas kujunenud just tööd, mille tulemustel pole fassaadi. Näib, nagu naistele asetatud tööülesanded omaksid nähtamatut tulemust ning on seega justkui tulemuseta. Nõude pesemine, laste kasvatamine ning koristamine kui tööd ei oma ju ettenäidatavat tulemust, mingit valmiskujul produkti. Isegi suurepärased lõunasöögid ning talveks vaaritatud hoidised on kaduva väärtusega. Kui naine vaataks sellisele tööjaotusele objektiivse pilguga, põhjustaks selline asjade seis temas frustratsiooni. Nii saabki rääkida vaid mehe tegudest ning naise jutust. Kas võib arvata, et sellist süsteemi ning tööjaotust soosivad eelkõige just mehed? Kas naisel kui sooesindajal on võimalik end ühiskonnas soona maksma panna? Praktikas otsustavad naise tegude üle sageli selle sama naise sookaaslased. Kuigi naiste ajaloo on loonud mehed, pole naise osa selles ajaloo loomises täiesti puudu. Hinnang, mis veel viis aastat tagasi kehtis noorte vabaabielu kui noore naise vabaduse kohta, polnud mitte alati kaastundev ning soosiv just naine-naine suhteliinis. Feminismi vastandati siis ja vastandatakse ka praegu kui vastandit normaalsele ning elutervele. Simone de Beauvoir loob oma artiklis "Teine sugu" [3, 72] võrdlusvaste naise ja alaealise vahele - naine on kui ühiskondlikus mõttes alaealine. Kui leida, et naise positsioon on ühiskonnas ebastabiilne ning ebaõiglaselt kitsas, siis milline on see positsioon veel täiskasvanuks saamata tüdrukul? Kui naine on ühiskondlikus mõttes alaealine, siis milline on alaealise naise ühiskondlik positsioon? Paratamatult moodustab naise elus periood enne tema täiskasvanuks saamist nn katmata ala, mil indiviid on bioloogiliselt naine, kuid pole seda mitte ühiskondlikult. Ta pole ühiskondlikult naine seeläbi, et omada õigusi, mida täiskasvanud naine avalikult juba omab. Nõukogude aeg püüdis sellele katmata alale istutada mitmesuguseid rolle nagu kommunistlik noor või pioneer, kuid praegu sellel katmata alal need rollid puuduvad või on ikka alles kujunemisjärgus. Sageli võtab sellises vanuses neiu oma rollideks olla noor andekas kunstnik või luuletaja-mõtleja, sest sageli aktsepteerivad koolid kui institutsioonid neid rolle väga hästi. Selliste läbipaistvate loojanatuuridega saavad koolid sisustada oma humanitaarklasse, mis sageli on kooli puhul tõendiks üldisest puuduvast ajupotentsiaalist nii õpilaste kui pedagoogide poolel. Kuna loovust on raske mõõta, on selle olemasolu ka tülikas tõestada. See on ebapopulaarne otsus irreaalsete loomingukäsitluste poolelt. Sellisest rollist kasvatakse hiljem näiteks kas hambaarstiks või juristiks, väike valge naine pole neis kunagi tegelikult elanud. Mudelid lapsepõlvest ning suurest hulgast institutsioonidest, mida laps enne täiskasvanuks saamist läbib, on suurema tähtsusega kui need raamid, millesse inimene lõpuks täiskasvanuks saades satub. Informatsioon, mille laps lasteaias või koolis omandab, on siiski eelkõige sotsiaalne. Kuna raamid pole ajalises perspektiivis absoluutsed, on oluline nende raamide kujunemist jälgida. Iga põlvkond kasvatab endale uue raamistiku, mis põhineb eelmisel kindlakskujunenud suhetevõrgul. Seda suhetevõrku püüab omal moel tähistada meedia, kuid vahel osutub see meediale liialt raskeks ülesandeks. Küllaltki heaks meediat mõõtvaks lakmuseks võib pidada eriliste, kõmuliste, kuid samas eetikaga seotud uudiste käsitlemist ning avalikku diskussiooni. Viimaseks näiteks on Eesti meedia poolt võimendatud vägistamisskandaal, mis veelkord kündis sügavamaks eetika teema valulisust Eesti meedias. Samas, kui meedia ei suuda seda suhetevõrku tähistada, siis muutub see nähtamatuks. Ka Eesti ühiskonnas elab palju nähtamatuid inimesi, iseäranis palju on nende hulgas lapsi ja naisi. Kui uskuda, et meedia on meid õpetanud vaatama, jälgima kiireid montaaže ja kaamerasõite, aru saama pildi- ja filmikeelest, siis võiks arvata, et nii oleme õppinud ka teatud asju mitte nägema.
Üldjuhul eesti naine eitab feminismi. Samas nähakse feminismis ühte terviklikku ning teravat teooriat, mitte erinevaid mõtte- ja lähtetasandeid. Feminismiga kaasaminek ning enda avalikult feministiks kuulutamine on Eesti naise jaoks ilmselt ka tülikas. Mõned naised on selle asemel juba leidnud nn turunišši, millel balansseerida kõrvutades alandlikkust ning edu. See on tegevus, mida rahvasuu nimetab mehe pea pööramiseks - naine on mehe kael. Kui naisel õnnestub ka institutsionaalsel tasandil samuti kaelu pöörata, võib ta osutuda edukamaks oma eesmärkide elluviimisel kui kuitahes radikaalse feministina. Ilmselt võibki sellist niigi küllalt edukate naiste suhteliselt väikest kuid silmatorkavat osakaalu lugeda feminismi ebapopulaarsuse põhjuseks.
Aladel, mida ühiskonnas hinnatakse madalamateks, on naiste osakaal suurem. Meie kultuuriruumis on süsteem, kuidas traditsiooniliselt naiselikku ja mehelikku nähakse. Ilmselt siseneb see süsteem sarnaselt taeva kujutamisele sujuvalt iga inimese mõtetesse. Naiskunstnikud internetis lõhuvad mehelikke kommunikatsioonivorme. Hando Runnel kirjutab oma artiklis "Võimust ja vabadusest" omamoodi aknast, mida kunstnik kasutab kui vabadust asjadest rääkimisel [4, 130]. Omades sellist OMA AKENT on kunstnikul võimalik läbi selle näha ja siis rahvale kõneleda, mida ta sellest aknast näeb. [ibid, 130] Sellist iroonilist akent kasutavad ka feministlikud kunstnikud, ja seda palju tõhusamalt kui mistahes muud kunstivälised aktsioonid seda lubaksid. Kunstiväliselt nimetaks ühiskond seda pigem usurpeerimiseks. Veel kuuenda klassi õpilane saab aru kunstist kui ainult pildilisest mõtlemisest. Püüdes mõista laste arusaamu heast kunstist võib näha, et midagi pole vahepeal muutunud - hea kunst laste hulgas on meediast pärit märkidega suhtlemine ning nende teises kontekstis esitamine. See, millega lapsed oma joonistustes tõsiselt tegelevad, ei pruugi nende õpetajate poolt heakskiitu saavutada. Lapsed kopeerivad mälu järgi meediast tuttavaid ikoone nagu Kenny ja Batman, keda erinevatesse kontekstidesse ja situatsioonidesse asetades loovad tegelikult uue pildi, millega ta suudab midagi öelda, kommunikeeruda pildi vaatajaga kasutades keelena neid samu olulise kontekstiga meediast väljarebitud tükke. Eakaaslaste hulgas pole hinnatud tundlik joonekäsitlus või pehme värvigamma, millest ehk kunstiõpetaja on rääkinud. Selle sama lapse eakaaslased hindavad tegelikult palju rohkem kui muusuguseid joonistusi nendesamade sümbolitega kombineeritud joonistusi, milles on ilmselt ka oma keel, oma dünaamika ja oma maailm. Kui me ei viibi keelekeskkonnas, siis ei saa me kaasa rääkida, ning meil jääb üle sellise võõrkeele üle vaid imestada või see hukka mõista. Õpetajal pole oma ütlusest "ole ometi originaalsem" midagi kasu, sest tegelikult see ei sisalda laste jaoks tõde. Kunstnik tegeledes samuti sümbolite ja meediamärkidega manipuleerimisega on väljaspool kooli millegipärast palju edukam. Kunst visuaalse mõtlemisena oleks kui välistatud, kunst oleks kui vaid visuaalsete kujunditega tegeleja. Interdistsiplinaarsus lubab kunstnikul avalikult rääkida laiematel teemadel kui seni, kuid mitte koolis ja laste nähes. Kultuuri- ja meediauuringud on üle võtnud esteetika tööpõllu ja traditsioonilise kunstiajaloo. Seda, kuidas uus meedia ja tehnoloogia meid tegelikult mõjutab, on vara öelda, sest meil puudub piisav meid sündmustest lahutav distants. Iga looming on mõjutamine. Mõjutamine on aga efektiivsem siis, kui see pole taotluslik. Linda Nochlini poolt valge lääne mehe vaatenurk kui kunstiajaloolase vaatenurk [2, 29] ei eksisteeri mitte vaid kunstimaailmas, vaid ka mujal.
Nagu kunsti luues ja filme tehes või ka reklaamile kandvat ideed välja mõeldes on oluline publikuruumi loomine, sihtgrupi eraldamine ning sihtrühmale oma taotluste fokuseerimine. Kuid kui seda vaatajakohta, sihtrühma polegi olemas, kui teosel puudub endast väljapoole jääva maailmaga kontakt? Kui me ei tunne end teose sihtgrupis olevana, kui me tunneme, et konkreetne teos ei kommunikeeru meiega, siis on meil raske ja peaaegu ka võimatu tõestada, et konkreetsel teosel vaatajakoht puudub - kas seetõttu, et vaatajakoht on vaataja jaoks liiga spetsiifiline ja valiv, et nõudmised potentsiaalsele sihtgrupile on liialt kõrgelt esitatud või on see teos lihtsalt kinnine ning kommunikatsiooniks võimetuna lihtsalt tumm. Reklaam kasutab avalikult strateegiaid võimalikult paljude vaatajapositsioonide loomiseks. Kes seda kas avalikult või mitteavalikult kunstnikest ei teeks? Fakt, et meist igaühel pole pääsu teatava teose vaatajapositsioonile, lõikab meil tee õiglust taotleva kunsti hindamiseni. Kuna reklaamikujundust tehes arvestatakse sageli igasuguseid reegleid, mis tulenevad statistikast inimeste tajumisvõimete ja muu kohta, siis võib ju oletada, et reklaam on keskmisele inimesele mõeldud, see tähendab ju seda, et kunstiinimestele suunatud reklaamide tegemise jaoks peaks olema oma reeglistik, kuna nad on ühe äärmuse esindajad tajujatest ja mõtlejatest.
Valge ja läbikumava naise soontes voolab nähtamatu veri. Käitumise funktsiooni edukas uurimine ei saa toimuda ilma käitumise mehhanisme põhjalikult tundmata. Seepärast on kaasaja käitumisökoloogias uuesti suur kaal just mehhanismide (füsioloogia, biokeemia, morfoloogia jne) uurimisel. Kuid kui muutuda nii interdistsiplinaarseks, et kõrvutada kunstiteooriat bioloogiliste teadmistega, ei saa enam rääkida kahest eraldiseisvast teadusdistsipliinist. Keemia mõjutab meie mõtlemist. Ning keemia proportsioonid ja osakaal on mõjutatud meie soost. Kui isegi sotsiaalse kahendsüsteemi "mees-naine" kõrvale jätaksime ning käitumismudelid traditsioonidena maha kriipsutaksime, ei saa me keha enda omadustest ja funktsioneerimist kõrvale jätta. Me ei saa keha välistada. Kui keemia mõjutab meie mõtlemist, siis kas see keemia mõjutab ka meie loomingut? Kui sooline identiteet on olemas, ei lubaks see meil sellistel teemadel diskuteerida, meie kogemuslik pagas on meid ilmselt mõjutanud enam kui me arvatagi võime. Kui meestel ning naistel on ühiskonnas erinevad rollid, kogemused, mis tulenevad erinevast kasvatusest, siis kahtlemata kajastub see ka kunstis. Kuid see, mida me seal kunstis näeme, pole enam tingitud algsest elemendist - binaarsest süsteemist mees- naine, vaid sellest, milliseks me oleme selles ühiskonnas kasvanud. Selline kunstiliikide jaotamine mehelikeks või naiselikeks toimib tänases Eesti ühiskonnas veel ideaalselt - naiste klubid korraldavad kohtumisi kunstnikega kuid kunstiüritustel proovitakse ise kätt portselanimaaliga.
Meie ühiskond püüdleb oma loogikas ratsionaalsuse, vastandamise poole. Kuna tõde peitub väitlusoskuses ning väitlusruum on piiratud teoreetiliste raamidega, on nendes omaette piiratud ruumides umbne. Kui tervik lagunes, korjati tükid ja asetati need igaüks eraldi klaasist läbipaistvasse purki ning ühiskond asus neid purke nendes toimuvaga oma riiulitel jälgima.
Mõnikord on tunne, et valge naise olemasolu loomingus simuleeritakse. Mõnikord on tunne, et kunstiteos, mis sildi alusel peaks kuhugi kuuluma, sinna tegelikult ei kuulu. Poliitiline erakond Eestis, kes end Keskerakonnaks nimetab, justkui samastaks end Eestis elava tugeva ja elujõulise keskklassiga. Kas Eestis on keskklass? Silt ja sisu ei vasta üksteisele, silt mitte ei informeeri, vaid toimib slogani või brändina. Samuti Reformierakond kui nime poolest reformide eestvedaja on välja astunud avaldustega, millega püüab tegelikult pidurdada haldusreformi käiku. Keegi ei ole kõigi nende Keskerakonna tegutsemise aastate jooksul leidnud Eesti ühiskonnakihtide hulgast sellist keskklassi, keda Keskerakond tegelikult esindab. Nimi Keskerakond on populistlikel kaalutlustel võetud, et pälvida tunnustust mingite ühiskonnagruppide poolt. Seega võib ükskõik mis kunsti teha ja nimetada seda vastavalt sellele, kelle poolehoidu soovitakse, millist konjunktuuri soovitakse. Kas need, kes arvavad, et nende kunst pole ise ilma siltideta midagi väärt, ei püüa oma kunstiteost ise ühe või teise liikumise alla suruda ning seeläbi oma teosele juurde lisada mingit ajutist lisaväärtust? Aga kui meile pole loodud vaatajapositsioone nende teoste juures?
Esseed siduv lüli on valge läbikumav naine - loomingus me teda otseselt ei näe ja ühiskonnas on ta ka nähtamatu, aga seni, kuni me tema olemasolusse usume, usume ka vähemusmõtlejate olemasolusse. Feminism liigub Eesti ühiskonnas nagu vaim vanas lossis - aeg-ajalt on kuulda tema ohkeid ja ahelate kõlistamist, kuid keegi ei oska täpselt ütelda, kes ta on milline välja näeb, kust tuleb ja - kuhu läheb.


Tuuli Lepik


1. Riigi Teataja I osa/ 1996.-27.september
2. Nochlin, L. Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?.-Pandora laegas.Kunst, 2000.
3. De Beauvoir, S. Teine sugu.-Vikerkaar.1996 nr 11/12, lk 70-76.
4. Runnel, H. Võimust ja kunstnikust.-Looming. 2001 nr 1, lk 129-131.








ESSEE
JASPER ZOOVA MÄLULISED SUUSAHÜPPAJAD

Televiisor kui kultusobjekt, kolmas silm, maailmanäitaja, eksisteeris juba müütilisel maastikul enne teleri leiutamist. Muinasjuttudest võib meenutada, kuidas nõiad ja ennustajad nägid ennustuspilti või tänases mõistes teleülekannet kas oma pajapõhjas või veepeegeldusel, mingil esemel, vahel aga ainult kujutluses, oma silmi sulgedes. Võime näha mingit situatsiooni kusagil kaugel, kuhu füüsiliselt inimsilm ei ulatu, on kui kulunud võte muinasjutužanris. ETV lastenäidendis "Kivinõid" on kasutatud analoogiat Kivinõia telefoni puhul - tolleks ajaks veel ratsionaalses pärismaailmas tehniliselt teostumatu pilti näitav telefon toimis süžees täiesti enesestmõistetavana. Kui oskaksime leida taolisi müütilisi tehnikaimesid oma mütoloogiast veelgi, annaks see aimduse tehnikaprogressi arengu kohta tulevikus.
Jasper Zoova kaasaegsed on põlvkond, kes kasvas esimesena üles kui teleripõlvkond ja meediakeskonnast tõsisemalt mõjustatud seltskond. Kui arvata, et meedia ja sealhulgas televisioon õpetab vaatajat pildikeeles suhtlema ning kujundab pildilisi metafoore, mis meediakeskkonnast välja imbuvad, siis see põlvkond oli omamoodi testpõlvkonnaks meedia mõjule. Nimelt just selleks ajaks oli tollane ETV töötanud oma saateproduktsiooni nii põhjalikuks, et seda saab tiheduselt ning mõjult võrrelda tänase televisiooniga. Kaheksakümnendatel oli lastesaadete osakaal tänase teleprogrammiga võrreldes suhteliselt suur. Lastesaated meediažanrina ei tegelenud pelgalt meelelahutusega, vaid olid ruumiks valdkondadele, mis tollastesse muinasjutuvälistesse muudesse saateformaatidesse ei pääsenud. Lastesaated olid omamoodi kohaks varjatud kontekstidele, neid vaatasid ka täiskasvanud. Sümbolistlikeks lapsepõlve piltideks kujunesid kaadrid iluuisutajatest, Brežnevi ragisev hääl ja puhmas kulmud, telepakendis ideoloogia, vene multifilmid ning Eesti Televisiooni lastesaated. Mitmedki lastesaated on hävinud ning nende atmosfäär võib petlikult eksisteerida vaid mälus. Seega saab vaid opereerida põlvkonna sarnase mäluga. Tollase Eesti Televisiooni positiivne tähelepanu laste kui meediatarbijate vastu on Jasper Zoova poolt korduvalt tema töödes pööratud kõverpeeglilisse suhtesse tänase täiskasvanud näitusekülastaja ning televisiooni tegelaskujude vahele. Kunstnik on teinud panuse äratundmisrõõmule ja see, kes ei tunne midagi ära, ei tunne ka rõõmu. Tegelikult on tollasest ETV lastesaadete õhustikust kõnelemas ka reklaamiloojad, et soojendada õnnestunult üles vana sõbralik meediakeskkond ning viimane marketingitööriistadega taas elama panna. On lihtsalt avastatud suurepärane minevikukvaliteet, millele võidu joostes kunstlikku hingamist tehakse. Sellised taaselustamiskatsed on kestnud nii ETV kui teiste Eesti telekanalite ekraanidel tulutult terved üheksakümnendad. Kuid ka tühi ekraan on saade. See on saade sellest, et hetkel pole autoritel midagi öelda, või märk sellest, et tegevus toimub kusagil mujal, mingil muul tasandil. Uue sõbraliku meediakeskkonna taasloomisel tuleks alustada hoopis Zoova poolt väljapuhastatust ning selle materjali analüüsist.
Kastellaanimaja galeriis 2001.a kevadel avatud näitusel "Eesti maastikud" oli eksponeeritud ka Jasper Zoova maal, millel tegutsevad ETV lastesaadetest tuttavad vigrid, ainult et juba kahemõõtmelisel tasandil. Zoova identifitseerib enda olemasolu meediamälus. Tegelikkusega, ka isegi minevikus toimunud tegelikkusega ei saa me tegelikult Zoova nägemust võrrelda. Kaheksakümnendate alguse optimism on nendesse lõuendil tantsisklevatesse ja juba tema varasematest töödest tuttavatesse vigridesse sisse kirjutatud. Kui vaataja tunnetab mingisugust ängi või kägistamistunnet, siis pole see mitte Zoova loodud, vaid vigride tõeline paljastus. Ängi ilmnemisel on see keeruline tunne nende vigride sees, mitte nendele juurde kirjutatud. See on sarnane efekt, kui me kerime kiiresti filmi edasi ning loome sellele samale kiiresti liikuvale ning naljakalt vilkuvale filmile uusi tähendusi. Zoova annab edasi ähmase pildi lapsepõlve meediakogemusest, ka mälestused ei saa olla selged. Zoova kasutab lihtsaid ja minimalistlikke vahendeid ning loob nendega positiivseid ähmaseid visioone minevikust. Tegelikult tegeleb Zoova ka ajalise dimensiooni probleemiga - kas ja kuidas on minevik, mida me mäletame erinev tegelikust minevikust, milline on meie selektiivse mälu osakaal mäletamisel? Kindlasti ei saa sellist kunsti samamoodi mõista need, kes Zoova põlvkonnakaaslased pole. Lapsepõlvest saadud kogemuslik pagas on sellise kunsti vaatekohalt liiga unikaalne, et enda kui vaatajapoolne mõistmine lihtsaks kuulutada. Oluline pole mitte konkreetses ajalises dimensioonis osalemine, vaid see, kellena konkreetses ajalises dimensioonis osaleti. See, kuidas on konkreetseid asju esimest korda nähtud, annab neile asjadele tähenduse. Zoova kasutab selektsioonivahendina eredat valgusfiltrit - tema kujutatud mälupildid on kui ülevalgustatud fotod, mis on vaevaliselt aeglasesse animatsiooni mängima asetatud. Seesugune ülevalgustamine toimub ka tegelikult Jaan Toomiku videos "Isa ja poeg" kus autor kasutab enam mitte mälulist ülevalgustamist, vaid intensiivistab valgust kui lõpmatust ja ajalist kadu otse pildis. Zoova ei kasuta videotöös pildilist valgust, vaid ehitab pildilisest "levelist" kõrgema, selle riiuli, millel seisavad asjad ning sündmused sellisena, nagu me neid mäletada suudame. Zoova näitab, et asjalikud inimesed ei pruugigi olla asjalikud ning et ratsionaalsus on pigem kui käitumismudel ning eraldatav käitumise sisust. Zoova tõmbab oma videos suusahüppajatelt kui läikepaberilt seda katva õhukese kile ning eraldab need kaks väärtust teineteisest. Selline autoripoolne käitumine on iseloomulik ka sõltumatutele meediaväljaannetele, mis harva esinevate komeetidena ühiskonnas kiiresti läbi põlevad ning nähtamatuteks muutuvad. Kuid kunsti tegemise viis, mis seisneb ikoonide kaheks rebimisel, on aktuaalne, sest sellest tuleneb sageli ühiskonna ümbermõtestamiseks vajalik defitsiitne informatsioon. Zoova lahutab end vaatlejana ühiskonnast ning näeb meediategelasi kui liikuvaid zombisid ning näitab nende arusaamatuid mänge. Kiirus, deformatsioon ning muusugune objekti mõjutamine annab sellele objektile uue tähenduse. Vaadates suusahüppajaid me tegelikult ei näe neid kui suusahüppajaid, vaid tegeleme nendest eraldiseisvate muude kvaliteetidega. Kriitilisus ning iroonia lisandub eelkõige vaataja enda mälestustest sõltuvalt. Üheks võimalikuks arenemisteeks on siin minna vaatlejana veel kaugemale ja hakata vaatlemisel kasutama vaadeldavale objektile sarnaseid skeeme. Seega, vaadelda objekti kaugelt, kui kontekstis selle objekti keskkonnaga. Kunstiteose tegemise puhul ei või eales teada, millega see lõpeb ning kuhu läbi loomisprotsessi välja jõuab. Sellisel juhul, kui tegemist pole planeeritud ning kavandatud üritusega. Loomine tähendab küsimuste esitamist. Keegi pole öelnud, et küsimustele võib leida lahendusi vaid ühe teadusdistsipliini raames. See teadusdistsipliinide raamistik on pigem kaitse raamisisestele väidetele, kuna nende kaitsja saab väidete raamistikuvälise nõrkuse ilmsiks tulekul väita nende väidete universaalsust vaid kindlaksmääratud keskkonnas. Kas vaid omas keskkonnas toimetulevad väited aitavad meid mõtlemisredelil edasi, või on see pikal teekonnal vaid uute redelipulkade juurde lisamine, et näida liikuva ja tõusvana, kuid suhtelisuse tasandil staatilisena? Interdistsiplinaarsus lubab kunstnikul väljuda oma traditsioonilisest raamatukogust ning vastata enda poolt tõstatatud küsimustele teiste varem väljaöeldud vastustega. Interdistsiplinaarsus avab vanaaegsed raamatukapid ning lubab teooriates astuda edasi sammu ning kasutada mõtlemisressursse, mis on jäänud omavahel rangelt eraldatud teadusdistsipliinide ajastust kasutamata. Kuid vaade, mis paneb bioloogid kui loodusteadlased uurima kunsti kui loodusteaduse vaatlusobjekti, käitumisökoloogia ühte kitsast, kuid põhjatut elementi, on juba uus uurimus ja ise uus kunstiobjekt. Vigrid võiksid lõuendilt kolida katseklaasi, teoreetiline raamistik seda tänaseks juba lubab.


Tuuli Lepik













ESSEE
TELEFON JA INIMENE EESTIS

Aus on mingile institutsioonile läheneda kui valge leht, kui tabula rasa. Nii on hilisemate hinnangute andmisel oma esmamuljet usaldades võimalik olla objektiivsem. Tõtt-öelda on suurest institutsioonist Eestis küllaltki keeruline kirjutada. Suur institutsioon on ühelt poolt hästi silmatorkav ning seega tavaliselt omakasupüüdlikult hästi hoolitsetud fassaadiga. Et sellest institutsioonist aimu saada, peaks paratamatult pugema selle sisemusse. Seal sees on aga inimesed, kes elavad siinsamas Eestis ja kelle hulgas võib tuttavaidki olla. Samuti kipuvad suurte institutsioonide juhtfiguurid olema olulised ja tuntud ka väljaspool institutsiooni, näiteks ühiskondlikus elus. Kui ma tunnen organisatsioonis vähemalt ühte inimest, siis paratamatult kandub minu suhtumine sellesse inimesesse ka üle sellele organisatsioonile.
Ma pole kunagi kirjutanud asjadest. Kui mind on pandudki seda tegema, siis on mul õnnestunud kirjutada rohkem nende asjade ideedest kui neist endist. Akadeemilisus eeldab teadmiste viimist sünteesitud tasemeni. Eesti humanitaarhariduses on sageli väärtustatud abstraktsed mõttekonstruktsioonid. Nende mõttekonstruktsioonide autorit hinnatakse kui loovisikut, kes teeb läbi oma üldistuste meile esmapilgul nähtamatu nähtavaks ning kõrvutab läbi metafooride mõisteid, millele sisule lisandub alles läbi nende võrdlemise üllatavat lisainfot. Autor ei pruugi osata nende konstruktsioonide rakendamist päriselus. Ta loob uue arusaama teiste poolt varem kujundatud arusaamade alusel. Ta loeb nt. Goethet ning sünteesib tema ning teiste autorite tööde põhjal, mis ta on lugenud, uue seisukoha. Teda ei huvita algelement, sest oma teoorias on ta sellest liialt kaugenenud. Algelement on aga oluline, sest elukauged ja reaalsusest võõrandunud ideed on enamasti päriselus halvasti rakendatavad. Oma algelemendist kaugele maha jäänud ideed on väärtused vaid iseeneses. Neid on lendu lastes kerge luua, aga keeruline talitseda, siduda maapealsete asjade ja probleemidega. Ideed, mis on kettidega kindlalt ühendatud maapealsete asjade külge, on väärtuslikumad kui need, mis niisama vabalt ringi lendavad. Kettidega maa külge ühendatud ideid saab praktikas kasutada. Alles selle essee kirjutamise ajal märkasin, kui raske on luua ühendusi argiste asjade - telefonijaamade, telefoniaparaatide, majandusaruannete ning õhus hõljuvate ideede vahele. Selle essee eesmärgiks on probleeme vaadelda läbi konkreetsete ettevõtete, läbi konkreetsete telefoniaparaatide.
Mis on telefon? Sisuliselt on telefon muundur, mille üks osa, mikrofon, muundab inimhääle elektriliseks analoogsignaaliks, mis omakorda muundatakse digitaalseks valgussignaaliks, mida edastatakse läbi telefonijaama kuni vestluspartnerini. Telefoni nimi ütleb meile ära, et tegemist on kuulmisfunktsiooniga. Kasutades telefoni kostab inimhääl kaugemale kui see muidu suuteline on. Telefon võimendab kuulmisfunktsiooni nagu seitsmepenikoormasaapad kõndimisfunktsiooni. "Võõrsõnade leksikon" aastast 1981 annab sõnale "telefon" järgmise selgituse: "seade kõne edasiandmiseks kauge maa taha õhujuhtmete või kaabli kaudu". [10;610] Mobiiltelefon ei olegi seega rangelt võttes telefon? Vähemalt eesti keeles mitte.
Kust lugeda üldse telefoni leiutamise algust? See, kuidas me mingit mõistet mõistame, sõltub suuresti sellest, kui kitsaks me oleme mõiste tähenduse koondanud. Telefoni-mõistet võib aga hoida käesolevas essees üpris avarana, et see märgiks ka üldisemaid kommunikatsioonimehhanisme. Nii on võimalik näha ka telefoni enda osa selles kommunikatsiooniahelas.
Sisuliselt tähendab telefoni kasutamine seda, et telefoni tarbija räägib teise inimesega. Kellelgi on midagi öelda, ta ütleb seda ning kuuleb, mida tema vestluspartner selle peale kostab. Indiaanlased tegid lõket ja pidasid seeläbi suitsuga omavahel sidet, Trooja langemisel anti teade Kreekamaalt edasi suurte tulelõkete abil, mis olid ette valmistatud omavahelises nähtavas kauguses. Sama tehnikat kasutati ka 16. sajandil Hispaania laevastiku saabumise teate edasiandmisel Inglismaa lõunarannikult Šotimaale. [4;10] Need näited illustreerivad küll rohkem optilist kui akustilist sidetehnika moodust, kuid algmehhanism - teate edastamine on neil mõlemal sarnane. Lõkete asemel kasutati ju ka kahuripauke, kirikukelli... Inimhääle kuuldavusest kaugemale helide üleandmise lihtsamaks, algelisemaks abinõuks oli sarv. Sellest nähtub, et tol ajal jäid sidetehnika abinõud paljude sajandite jooksul samadeks hoolimata inimkonna kultuuritaseme määratust erinevusest Trooja sõja ajal ning Elisabeth´i-aegsel Inglismaal. Kui keegi tahab telefoniga rääkida, siis räägib ta peale vestluspartneri ka operaatoriga. Operaator edastab sõnumi teisele operaatorile, kes annab selle edasi või nö tõlgib vastaspoolele. Keegi peab signaali muundama heliks, keegi peab töötama kui operaator. Vestlejaid tegelikult ei huvita, kuidas nende sõnad jõuavad vastaspooleni. Ei mängi tähtsust, kas operaatoriks on elektrooniline aparaat või semaforina lippe lehvitav neeger aparaadi sees. Ajaloost on tööpõhimõttelt päris telefoniga ehk kõige enam sarnasemad kullerid, kes ratsutasid kohale ja lugesid teate ette. Kaasaegse telefoni kasutamine sarnaneb kui tuvipostiga, milles tuvi etendab operaatori rolli, või kui traditsioonilise kirjapostiga, kui see ette loetakse. Ülemus loeb sekretärile dikteerides kirja ette - kirja saava ülemuse sekretär omakorda loeb saadud kirja adressaadile ette - seega suhtlevad kaks ülemust omavahel kõneldes ja seda võib samuti teatud määral telefonisideks pidada. Erinev on vaid kõne kodeerimise ning edastamise viis. Maailmas on palju asju, mis sarnanevad üksteisega oma tööpõhimõttelt. Nii on see ka telefoni puhul - kuigi tavateadvuses oleme harjunud telefoniks pidama vaid telefoniaparaati või siis veidi laiemalt telefonisidevõrku tervikuna, siis mitmete kommunikatsiooniprotsesside töös võime märgata sarnasust telefoni kui mehhanismi tööga. Kasutusele tulnud elekter pööras mõne ainsa aastakümne jooksul pea peale kõik enne seda kehtivusel olnud kauguste mõisted, kaugustest sõltunud takistused ning raskused. Elektri eelaegsed sidepidamise viisid ja abinõud võimaldasid vaid sündmusi nentida tagantjärele. Elektriline sidetehnika võimaldab küllaltki aktiivselt mõjutada sündmusi aga juba nende toimumise ajal. Inimene muutus enam olukorra peremeheks kui ta seda varem oli.
Eesti Vabariigis ei tähenda märksõna “telefon” mitte ainult sideteenuse aparaati või telefonivõrke, vaid on ka majandustermini “monopol” sünonüümiks. Muutused Eesti sideturul algasid pärast Eesti iseseisvumist 1991. aastal, mil kujundati ümber riigi telekommunikatsioonisektor. 1992. aastal sõlmis Eesti Vabariigi valitsus ning aktsiaselts Eesti Telefon kontsessioonilepingu, mille järgi anti Eesti telefonivõrku haldavale Eesti Telefonile telefoniside monopoolne õigus. [2] Kuigi kontsessioonileping on alla kirjutatud 16. detsembril 1992 ja aktsiaselts Eesti Telefon loodi alles 30. detsembril 1992, ei tunnistatud seda lepingut õigustühiseks. Ka puudus lepingu sõlmimisel seadus, mis lubanuks valitsusel anda Eesti Telefoni omanikest välisinvesteerijatele telefonivõrkude ainukasutamise õigus. Kuna Baltic Tele AB koosneb riigiettevõtetest Sonera ja Telia, millest üks kuulub Rootsile, teine aga Soomele, siis võiks Eesti Telefoni erastamist tituleerida ka kui müüki naaberriikidele. [2] Müük riiklikule struktuurile ei ole erastamine. Erastamine võib toimuda ainult erastamisseaduse alusel. Erastamine on omandireformi osa. Tavaliselt inimesed ei pane tähele, millal on tegemist erastamisprotsessi ning millal lihtsalt müügitehinguga, sageli tekitab selline sõnade kasutuses eksimine ajakirjanduse poolt ka üldiste põhimõtete häguseks muutmist. Paljas fakt, et müügiartikliks on riigivara, ei muuda müügitehingut kohe erastamiseks. Vaadates telekommunikatsiooni ajalukku, polnud tegu sugugi originaalse otsusega: sama oli omal ajal AT&T ja USA valitsuse vahel sõlmitu ning ka Suurbritannias kopeeriti monopoli-süsteemi. Suure osa oma ajaloost eksisteerisid AT&T ja temale kuuluv Bell System seadusliku monopolina. [5] 1913. aastal sõlmis USA valitsus AT&T-ga lepingu, milles valitsus tunnistas AT&T monopoli, see sarnanes meie kontsessioonilepinguga. [5]
Olenemata kontsessioonilepingust jääb Eesti Telefon ikkagi omama Eesti telefonivõrku ning juba seetõttu on uutel turulepürgijatel raske turule pääseda - kas ehitada oma telefonivõrk või üürida olemasolevat Eesti Telefonilt. Isegi kasutades internetitelefoni oleme sunnitud kohaliku kõne eest siiski Eesti Telefonile tasuma. Kui otsime Eesti Telefoni sellise erastamise põhjusi, siis jäävad need leitudki põhjused vaid näilisteks ning spekulatsioonimaigulisteks. Kuid kas Eesti Vabariigi Valitsus olekski suutnud objektiivselt 1992. aasta lõpus ennustada mingi siinmail tundmatu Interneti võimalikku arengut? Kas tollal oleks võinud ette näha digitaalse andmeside plahvatuslikku arengut ning olukorda, kuhu satub Eesti Vabariik andmeside vallas ühe kontsessioonilepingu tagajärjel, mis näiliselt puudutab vaid telefonisidet? Ilmselt otsustati kontsessioonilepinguga enama üle, kui seda algul osati ette näha. Aastal 1992 oli Eesti Vabariigi majandus alles ärkamas ning välisinvesteeringud olid igati oodatud. Segasel pisiturul puudus mitte ainult igasugune garantii, vaid ka mõistliku prognoosi võimalus kapitalimahutuse tasuvuse ja äririskide kohta. Samas olid ka Eesti-Soome suhted sel ajal alles soojenemas. 1998 a 7. oktoobril otsustas Soome valitsus müüa 22,2% sidekontsernist Sonera. Aktsiaemissiooni jaotus oli järgmine: 119 miljonit aktsiat suurinvestoritele, 39 miljonit avalikkusele ning 2 miljonit aktsiat Sonera töötajatele. Aktsiaid märgiti suurel arvul üle, soovijatele jätkus seega vaid murdosa ostupakkumises esitatud aktsiatest. Sonera peadirektoril lubati aga osta kõik märgitud aktsiad ning sellest algas skandaal, mis lõppes Sonera peadirektori Pekka Vennamo vallandamisega ning sideministri tagasiastumisega. See, et Eestis pole selliseid skandaale aset leidnud, ei luba meil uskuda nagu oleksid meie riiklikud struktuurid täiesti korruptsioonivabad. Pigem näitab analoogiliste juhtumite skandaalideks paisumine ühiskonna võimet ja soovi ennast kontrollida. Kontsessioonilepingu asemele tulnud uue, riigi ja AS Eesti Telefon suhteid reguleeriva lepinguga avaneb riigil võimalus trahvida Eesti Telefoni juhul, kui ettevõte ei täida lepingus sätestatud lubadusi. Lepinguid ei looda aga ilmaasjata, igaks juhuks, vaid tavaliselt on lepete järele vajadus.
AS Eesti Telefoni firmanimi sisaldab endas sõna "eesti". Samas pole see firma enam eriti Eesti oma, Eesti Vabariigi osalus on läbi lepingute kahanenud vähema kui kolmekümne protsendini. [8] Suurem osa aktsiatest kuulub välisfirmadele ja -osanikele. Ettevõtte poolt teenitav kasum läheb ka seega suuremas osas välismaale. Firma nimi "Eesti Telefon" sarnaneb selliste riiklike institutsioonide nimedega nagu Eesti Televisioon, Eesti Raadio, Eesti Pank, mis kõik on Eesti Vabariigi poolt asutatud ning finantseeritud. Kõik need nimed sümboliseerivad riiklikku stabiilsust ning järjepidevust, see sõna iseenesest annab firmale sellise teatava aura. Q-GSM-i omanikud asuvad välismaal, samuti põhiosa EMT omanikest. Mõlemas ettevõttes kasutatav tehnoloogia on sarnane, seadmed imporditud. Selles mõttes täiesti sarnased firmad. Ometigi muudab sõna "eesti" meile ühe nendest ettevõtetest firmanime tõttu kuidagi omasemaks, kodumaisemaks. Kuigi AS Eesti Mobiiltelefon muutis oma ärinime eelmise aasta lõpus ärinimeks EMT, eeldavad ettevõtte juhid oma kommentaarides, et tarbijal seostub ka uue nimega sõna "eesti", vaid sõna "mobiiltelefon" asemel võib tarbija nüüd vastavalt ettevõtte laiale teenusevalikule nimetada firmat kas Eesti Mobiiltelefoniks või Eesti Mobiilteeninduseks. [6] Brändinimena ning logona kasutas Eesti Mobiiltelefon ka enne ärinime vahetust nimekuju "EMT". [6] EMT on niigi olulistes tarbijasihtgruppides kinnistunud. Reklaamikampaaniate korraldamisel ja imidži kujundamisel annab sõna "eesti" eelise, mida on rahas lausa raske hinnata. Kui uued telefoniteenuste pakkujad pakuksid Eesti Telefonist oluliselt soodsamaid hindu, võivad kliendid siiski jääda kallima, kuid teatud-tuntud Eesti Telefoni juurde. Kuna tänaseks on sõna "eesti" kasutamine firmanimedes väga rangelt piiratud, siis võimendab see "eesti"- sõna mõju veelgi. Tarbija ei mäleta, millal ja milliste reeglite kehtimisajal üks või teine asutus "eesti" oma nimesse sai. Lihtsalt teatakse, et praegu võivad seda sõna kasutada teatud liiki organisatsioonid ja seetõttu arvatakse alateadlikult või automaatselt nende hulka kuuluvat ka Eesti Telefoni. Eesti Telefon loob oma nimega inimeste teadvusesse endast väärkuju. Kui inimene paneb endale ette maski või püüab olla keegi, kes ta tegelikult ei ole, siis me suhtume temasse põlgusega. Millegipärast ei suhtu me samamoodi firmadesse, kes niimoodi käituvad. Kas ei või see praegune eelis muutuda jälle selle ettevõtte vastu, kui inimesed teadvustavad sellise nime-vastuolu? Niimoodi on juba juhtunud ettevõtetega, mille nimi sisaldab sõna "pank" või "fond". Üheksakümnendate aastate keskel kaotasid väga palju raha ja kõrvetasid oma näpud kõikvõimalikes panga ja fondi nime kandvates asutustes suur osa Eesti elanikest. Läheb väga palju aastaid, enne kui inimeste usaldus jälle taastub. See takistab isegi pensionireformi läbiviimist, sest inimesed lihtsalt ei julge oma raha pensionifondidesse enam panna. Kas ei või sellel olla mingisugune seos asjaoluga, et Eesti Telefon püüab viimasel ajal turul kinnistada kaubamärki "et"? Ehk võib seda pidada välismaiste omanike katseks püüda vabaneda firma senisest, stagneerunud ettevõtte, "dinosauruse", lihtrahva nöörija imidžist? Ümaras noortepärasemas kaldkirjas ning punase värviga maalitud logo peaks ju illustreerima edasipüüdlikkust, dünaamilisust, kaasaegsust. Teisest küljest sõna "et" assotsieerub minul kohe Steven Spielbergi filmiga "E.T. - extra terrestial". See on osalt lustakas, osalt kurb fantaasiarikas film väikesest abitust tulnukalapsest, kes jäi üksi Maale ja igatses väga oma vanemate järele ning soovis koju pääseda. Kas on ka Eesti Telefon kui väike ja abitu firma, kes otsib oma päästjaid, oma vanemaid? Keegi, kes tahaks siit ära, oma koju? Soovib põgeneda vaenulike kohalike põliselanike kätte langemise eest?
Tavatarbija ei tee tegelikult brändil "Et" ning Eesti Telefonil vahet. Sattudes "Et" koduleheküljele võib külastaja arvata, et see ongi Eesti Telefoni peamine kodulehekülg. Sisestades Eesti Telefonile endale kuuluva "Neti" portaali otsingumootorisse otsingu märksõnadeks "eesti telefon", ilmub alles kolmanda kirjena "Et" kodulehekülg. Eesti Telefoni enda kodulehekülg ilmub aga alles kahekümne kolmanda kirjena otsingutulemuste nimistus. See näitab seda, et Eesti Telefon pole vaevunud iseendale kasuliku parema kommunikatsiooni saavutamiseks tarbijaga isegi iseenda struktuuride sees abinõusid rakendama. Ka Eesti Telekomi kodulehekülg on tarbija jaoks ebaratsionaalsuse poolest ilmekas. Nad ignoreerivad nii ühiskondlikku arvamust kui ka kõike muud.
Eesti ajakirjandus armastab rääkida üldiste mõistetega. Nii ei tehta ka üldiste hinnangute andmisel vahet AS Eesti Telefonil ja AS Eesti Mobiiltelefonil, uue nimega AS EMT-l, vaid põhitähelepanu ning pahameel kõrgete hindade pärast langeb üldisele "tondile" - AS Eesti Telefonile. EMT ja Eesti Telefon on kaks eraldiseisvat firmat, üks on AS EMT, ja teine AS Eesti Telefon. Neid mõlemat firmat ühendavaks lüliks on vaid see, et nende mõlema aktsiad kuuluvad ühisele firmale AS Eesti Telekom. EMT tähtsus telekommunikatsiooniturul üha suureneb, Eesti Telefoni oma aga väheneb. Andmeside osakaal Eesti Telekomi teenustes pidevalt kasvab ja kõneühenduste maht pidevalt väheneb. [8] Eesti Telefonil oli suur osa telefonivõrgust eelmise aasta lõpuks juba välja ehitatud, mobiiltelefonifirmade turule tulles puudus aga igasugune mobiilsidevõrk ning teenusepakkujad hakkasid kohe ise oma sidevõrke rajama. Mobiilivõrkude väljaehitamise ajal võis tarbija kogeda ajutiselt tarbijatunnet, mis võis tarbijatel olla paljude kuid lokaalsete telefonivõrkude aegu Belli patendi lõppedes - erinev telefonivõrk eraldas kahte erivõrgus tarbijat puurina. Eesti Mobiiltelefon on Eesti turul hetkel kõige kõrgemate hindadega teenust pakkuv firma. Esimesena turule tulles olid tal omad eelised ning tänu sellele on firmal ka rohkem kliente kui konkurentidel. Kui helistada Q-GSM võrgust Radiolinja võrku, siis saab Eesti Mobiiltelefon iga kõne pealt ühe krooni. Eesti Mobiiltelefon võib seega selle ühe krooni võrra ise ilma kulutusi tegemata ka oma teenuse hinnale juurde lisada. Kuna EMT oli Eesti mobiilside turul esimene, siis õnnestus firmal ka osa saada Eestit kui börsikrahhi-eelset ning ärimaailma ülistavat ühiskonda tabanud mobiiltelefoni omamise maaniast. Tänaseks, mil trendi ennast enam polegi, on mobiiltelefonifirmade reklaamteadete sihtgrupiks jõudnud koolilapsed ning nende vanemad.
Eesti ajakirjandus on harjunud kuduma ühist ajakirjanduskampsunit. Selle kampsuni kudumine seisneb üksteise kommentaaride ühiselt läbimälumises ning uueks tervikuks moondamises. Ainult et see ajakirjanduslik tervik on nüüd juba anonüümne ning autorluse poolest kunstlik mõte. Loomulikult punutakse nii mõtteid ka Eest Telefoni kohta - kellegi poolt ajakirjanduses kord avaldatud mõte läheb kulutulena ringlusesse ja seda ideed kirjutatakse paljudes-paljudes erinüanssidega versioonides ümber. Iga "kirjanik" lisab ideele oma edasiarenduse ning ka hinnangu, mis on üpris subjektiivne. Eestis mõtlevad lihtsad inimesed tänu meediale neile eneselegi üllatavalt eksistentsiaalselt tähtsusetutele teemadele nagu geenitehnoloogia või kellegi patsiendi ebaõnnestunud ravi Eesti haiglas ehk teisisõnu arstide hurjutamine.
Senini on olukorda telefoniturul võrreldud võidusõiduga, kus enda ehitatud ringrajal kihutab ainus auto - Eesti Telefon. Ülejäänud võistlejad sättivat mootoreid ning vajutavat gaasi põhja alles esimesel jaanuaril, kui fooris lööb põlema roheline tuli. Viimaste reklaamikampaaniatega püüab AS Eesti Telefon luua endast pilti kui inimsõbralikust firmast. Sarnaselt Hansapanga kampaaniatele selline inimesele lähedale astumine aga ei toimi, kuna eestlased on veel suhtes reklaamiga tunduvalt introvertsemad ning samas mängib väga olulist rolli ka kultuuriline erinevus - nn eurofotod tunneb mingite salapäraste märkide tõttu (on nendeks fotomodelli silmavaade või võõras stiilimaitse?) eestlane ära ja ei võta neid omaks, ei kontakteeru nendega. Siiski see sama eestlane üha õpib ning omandab seda võõrast reklaamikommunikatsiooni keelt. Tõtt-öelda olen ma reklaame vaadates sageli nõutu. Olen kommunikatsiooni ristteel, minu eest, selja tagant, ristuvad signaalid kommunikatsiooniks, kuid mina ei tunneta midagi. Ma olen justkui sellest kõigest väljapool. Need reklaamid kõnetavad mind, loomulikult ma märkan neid, aga kui nad minuga räägivad, siis ei vaata nad mulle otsa. Ilmselt töötaks see kõik paremini kui nad püüaksid kõnetada tarbijat nii nagu see tavaliselt ise kedagi kõnetaks. Püüdlus paista ning mõjuda rahvalik paistab paratamatult välja ning hakkab reklaami tegelike apelleerimistega võidu jooksma. Eesti Mobiiltelefoni aastavahetuse reklaamikampaania kujunduses kasutatakse hokimängijaid erinevatest riikidest, kellele tarbija nüüd soodsalt helistada saab. Kas see on juhuslik, et selles reklaamis kasutatakse just nimelt hokimängijaid? Peale selle, et hokitarvetel on palju punast värvi ja hoki on reklaamis nimetatud maades populaarne, annab hokimäng oma mängustiililt edasi selliseid märksõnu nagu tugevama jõud ning agressiivsus. Kui telereklaami vaatajalt küsida, kas ta tõepoolest soovib kahe ja poole krooni eest minutis kasvõi ühegagi nendest meestest vestelda, siis ilmselt saab enamikel juhtudel eitava vastuse. Tavaliselt võib lihtne tarbija sellise küsimuse peale ärritudagi – ega ma ei arvagi seda reklaami vaadates, et ma peaksin neile konkreetsetele hokimeestele helistama. Aga reklaamile peab lõpuks ikkagi mingi visuaali valima ning see visuaal peaks aitama reklaami sõnumit edastada. Inimesed kipuvad arvama, et reklaamis esitatud modellid ja tegelased ei lähe neile üldse korda. Teoreetikud vaidlevad aga vastu. Samal ajal loob Eesti Telefon kontrasti tänase päeva kohta ebaharilikult pai näoga väikese poisiga oma reklaamis. Selliseid lapsi ei eksisteeri. Range erinevuse toomine nendesse kahte kampaaniasse aitab küll firmasid eristada, kuid hakkab samal ajal kampaaniatele endale vastu töötama. Tarbija ei saa enam aru, kes on "Et" ja kes Eesti Telefon. Kui reklaamteates on esitatud liiga palju ainuomaseid müügieeliseid (USP), siis teoreetiliselt seda vähem see reklaamteade “töötab”. Nii mõjub ka valdavalt noortepäraste telefonikaartide hulgas “Pallase koolkonna” tiraaž püüuna rahuldada tarbija kõikvõimalikke soove ning samas esialgsetest turunduseesmärkidest möödakõndimisena. Kõigile ei saa meeldida. Telefonikaartide kujundusega oleks Eesti Telefon võinud laineid lüüa, need telefonikaardid oleksid võinud oma kujundusega kaasas kanda midagi enamat kui lihtne tarbedisain ning mingi üldrahvaliku ning üldkultuurilise sündmuse meenutamine. Eestis levitatud flaierite-näitel võib tarbegraafika kanda endas ka mingit suhet, vaatenurka, mille olemasolu muudab kujunduse suurele kunstile lähedasemaks. Selline vaatenurk kaunistaks isegi kirutud monopoli. Eesti Telefoni reklaam on üldmahus suunatud anonüümsele noorusele, ehk ka sellepärast tunneb vanem generatsioon end nende poolt hüljatuna. Sihilikult end süvakultuursetena näidata püüdvad telefonikaardid ning sageli rikkis mustad telefoniautomaadid linnatänavatel on aga ilmekas vastuolu. Arvan, et praktiline kasutamiskogemus annab mistahes teenuse kohta adekvaatsema teadmise. Telefoniautomaadid ongi need, mis mind AS Eesti Telefoni teenuseid kasutades mõnikord nördima on pannud. Nimelt väga sageli rikkis telefoniautomaadid ning vigased telefonikaardid häirisid mind tarbijana väga. Mõnikord ootasid inimesed ümbruskonna ainsa töötava telefoniautomaadi juures järjekorras ning pahandasid üksteisega liiga pikalt lobisemise pärast. Mõnikord tuli korras telefoniautomaati mööda linna taga otsida ja pean tunnistama, et mul oli omamoodi häbi, et ma selleks, et kiiresti kellelegi helistada, sellist vaeva pidin nägema. Mõnd telefoniautomaati tuli hellalt kohelda: kui ta kaardi sisestamisel teatas, et sellel pole enam rahalist katet, tuli kaart välja võtta ning uuesti väga aegamööda aparaadi sisse tagasi libistada. Nii leidis ta lõpuks kaardilt raha üles ja lubas helistada. Mõnikord telefonikaardilt raha tiksus küll maha, kuid minu hääl vestluspartnerini ei jõudnud. Hedonismi asemel võis tarbija kogeda pettumust. Mind pole Eesti Telefoni puhul kunagi häirinud mitte niivõrd teenuse hind, vaid teenuse kvaliteet - see, milliseks selle teenuse hind läbi tarbimise lõpuks kujuneb: mitmed juba uutena kasutuskõlbmatud telefonikaardid, valeühendused, internetis olles telefoniside katkemine modem-ühendust kasutades ning muud eksitused lähevad tarbijale enam maksma kui ta esialgu arvata võib. Tarbija seisukohast võiks säärast olukorda võrrelda kui haiglas olemisega: haiglas pole haigel võimalik valida haiglamenüüd - seda, mis talle antakse, peab ta ka sööma. Monopoolne seis majanduses võimaldab ühepoolselt dikteerida tarbijale ebasobivaid ja kahjulikke tingimusi. Eero Loone, Tartu Ülikooli filosoofiaprofessor, arutleb oma artiklis “Monopole tohib reguleerida” vaba turu ning monopolide suhte üle ühiskonnas. “Kui on monopole, siis pole vaba turgu. Kui pole vaba turgu, siis pole vaba äri. Kui pole vaba äri, siis pole varsti üldse äri, vaid on Nõukogude Liit (NL)”, kirjutab Loone. [3] Stardituli 1. jaanuar 2001 jääb tähelepanuta Eesti väiksemates maakohtades, kus telefonikasutajal jääb eeldatavasti edaspidigi valida ainult Eesti Telefoni ja mobiilside vahel.
Kuid siiski, miks need reklaamid minuga ei räägi? Äkki ma peaksin neid esimesena kõnetama? Omades kerget ülevaadet eesti reklaamitegijate turust võib teha kokkuvõtte, et reklaame teevad sageli isehakanud amatöörid. Nad ei oska enda tehtut analüüsida . Kuid kui ei osata analüüsida, siis ei suudeta leida ka vigu ning nendest edaspidi hoiduda. Rumal inimene ei oska vigu näha, ta ei saa aru, kas mingi asi on halb või ei ole halb. Eestis ei öelda halva reklaami kohta praak, pigem öeldakse, et reklaam ei leidnud sihtgruppi üles, reklaam ei toiminud. Me isikustame reklaami, mis meil ei õnnestunud. Kui me teeme kehva tööd ja loome juba algusest peale surnud asja, mis pole kunagi kordagi hinganud, siis võtame me endale miskipärast õiguse süüdistada seda asja ennast oma surnudolekus, meie kui selle loojad polegi süüdi. Luues sündinult surnu asja ei pea me enam end, vaid võime asja ennast surnudolekus süüdistada. Hommikul pannakse reklaamiagentuuris tuled põlema ja asutakse tööle. Reklaami mitte ei looda, vaid tehakse. Tehakse kui sepikut, kiiresti, palju ja ühesuguse kvaliteediga. Tööpäeva lõppedes kustutatakse reklaamiagentuuris tuled.
Kunsti ja reklaami saab võrrelda, neis on palju ühist. Pikka aega on ka kestnud vaidlus reklaami ja kunsti vahekorra üle: kas nad on kattuvad mõisted või ei seo neid teineteisega mittemiski. Kunst on alati olnud seotud institutsioonidega, olnud vahel poliitiline, enda loojat imetlev ja sisutihe. Hea reklaam on nagu hea kunst, olles terviklik kompositsiooniliselt ja ideelt. Kui kunstiteos on halb, on see kunstniku õnnetus, kui reklaam on halb, on see kogu ettevõtte - see tähendab paljude inimeste - õnnetus. Kui kunstnik võib mitte kuulsaks saada, või kaotada oma kuulsuse, mis tal juba on, siis ettevõte võib kaotada oma konkurentsivõime ja turuosa. Kunstnikul on peale läbikukkumist kergem taastuda kui ettevõttel, seda praktikas läbi elamata võib vähemalt nii teoretiseerida.
Kui mingi tootereklaam on selle toote näidis kandes endas selle toote isikupära, siis on ka ettevõttereklaam selle ettevõtte näidis, makett… Ja ometi on ka ettevõtte toodang selle ettevõtte reklaamiks, mille mõju sõltub toodangu kohast väärtustemaailmas, selle kvaliteedist. Ettevõtte maine on inimesed, kes sellest ettevõttest tulevad ja inimesed, kes sinna lähevad ja ka need, kes sinna tahaksid minna. Ettevõttereklaam on ka ettevõtte personaliprobleem. Ideaaljuhul töötajad on oma töös kinni armastades seda, olles selles soovi korral loomingulised, soovi korral ülikorrektsed. Ideaaljuhul töötaja ainukeseks motivatsiooniks ei ole palk. Institutsioon ettevõttena sisaldab ideaaljuhul sotsiaalseid suhteid, sisaldab kõiki normaalse elu juurde kuuluvaid detaile. Eluga paraku pole nii, et seda saab hommikul ettevõtte uksest sisenedes nagu kella seisma panna ja siis tööpäeva lõpus uuesti nagu kella taas käima panna. Kõikide inimeste elu on nendega tööl kaasas ja seda tuleb arvestada, mitte ebaloomulikuks pidada. Sellepärast peaks järelduma, et töötajad on paremad ja tublimad, kui ettevõte laseb neil oma seinte vahel elada ja hingata. On ammu teada, kuivõrd ettevõtte sisekliima töötajaid ja nende tööd mõjutab. Ja siit järeldub omakorda see, et ettevõtte sisekliima ei jää ettevõtte ruumidesse, vaid imbub ettevõtte mainena ettevõtte seintest väljapoole. Kuid siiski ei suuda vaid ettevõte üksi oma mainet kaitsta, eriti juhul, kui ettevõtte vastu on suunatud ja ajakirjanduse poolt üleskeeratud mingid valeinformatsiooni elemendid, millele on pideva hoolükkamise läbi antud liikumine, mida raske peatada või mille suunda on keeruline muuta. Nii võivad tekkida kellelegi kasulikud põhjendamatud arvamused, mis muutuvad mingiks üldtuntud tõeks, milles keegi ei kahtle. Ja sageli ei pea selleks kasutama isegi mitte kuulujutte, vaid piisab sellestki, kui keegi, “keda rahvas usub”, selle ebatõe maha kuulutab. Eesti Telefonil on läbi aegade aga selline maskott puudunud. Ükski Eesti Telefoni pressiesindajate pikast nimekirjast ega ka juhtkonnast ei pretendeeri isegi isiksusena rahvalemmiku tiitlile. Kõige rohkem teevad lärmi need, kes on (sageli omaenese süül) pika ninaga jäänud. Muuhulgas kehtib ka üksikult üldisele ülekandmine. Nt konflikt mingis x ettevõttes mingi y töötajaga kutsub sageli esile arvamuse, et x ettevõte on konfliktne. Mitmed institutsioonid (politsei, linnavalitsus) ja ettevõtted (monopolid) ei vaja mitte niivõrd reklaami tegemist, vaid antireklaami ärahoidmist. Uuest aastast alanud telefoniteenuste-turu tinglik avanemine on Eesti Telefoni jaoks teatud mõttes kergendus – kuigi uued tulijad püüavad võimalikult madalaid hindu pakkuda, on see Eesti Telefonile parem kui varasem olukord, kus nende reaalsete hindadega seisid kõrvuti vaid võistlejate rikkumata maine ja kaunid lubadused.
Firma imidž on väljaspool oleval või töökollektiivi kuuluval inimesel sellest kollektiivist, tema toodetest või pakutavatest teenindusest tekkivate kujutluste moodustatud tervik. Me ei loo imidžit, seda ei saa luua. Imidž on lihtsalt olemas. Küll aga saab luua firma profiili, mis on pikemaks ajaks ette planeeritud kujutluste tervik, mida kollektiiv tahab edastada siht- ja koostöörühmadele. Kui institutsiooni imidž on kehv, aga teod ja etteasted head, siis tuleb arvata, et institutsioon on halb kommunikeeruja. Kui imidž on tõene ning tingitud firma halbadest toimetustest, siis tuleb arvata, et sellel firmal on halvad juhid. Paratamatult on oluline ka suhtekorraldaja stiil ajakirjandusega suhtlemisel. Ausus, usaldus, operatiivsus ning tagasiside on märksõnad, mis nii avalikkusele kui ka ajakirjanikele sümpaatseina näivad. Lähimineviku suurimat diskussiooni ajakirjanduses tekitasid probleemid kõnealustustasu kehtestamise põhjendamisega. Kui varasemal ajal istusid suures kommutaatorisaalis telefonistidest neiud, kes kliendi helistamissoovi korral torkasid kaabli otsas oleva pistiku vajalikku pesasse ning lõid sellega soovitud ühenduse, siis nüüdseks on telefonineiud asendatud digitaaljaamade elektroonikaga. Mida enam oli varem kõnesid, seda enam telefoniste tuli palgal pidada. Telefonifirma kulu oli otseselt seotud ühenduse loomisega kõne alguses. Nüüdseks jaotuvad kulud ühtlasemalt, kuid tehtud investeeringud tuleb telefonifirmal siiski kuidagi kõnehinnaga siduda. Kui nimetada sellist kõnealustamistasu sisseseadmise põhjendust valetamiseks, tuleks Eesti Telefoni arvates nimetada valetajateks suuremat osa Euroopa telefonifirmadest, kes on kehtestanud kõnealustustasu sellesama põhjendusega. [8] Iseasi on muidugi see, kas senised teenusehinnad tõepoolest ei kata varemtehtud investeeringutemahtu. Eesti telefon on oma suhtekorralduslikus liinis pressiteateid välja andes mõelnud negatiivsete uudiste edastamisel ka alati mingi tasakaalustava väikese hea uudise peale. Põhiliste teenuste hinnatõusu teatamisel kasutatakse selle tasakaalustava uudisena tavaliselt mingi vähemolulise teenuse hinna langust. Avalike suhete õppejõud, omaaegne aktsiaseltsi Eesti Telefon avalike suhete juht Kaja Tampere, selgitas oma loengutes reklaamiüliõpilastele just läbi oma ettevõtte PR-probleemide olemust. Seda aga sageli ebaõnnestunult, sest sel ajal oli AS Eesti Telefoni halva imidži kõrgaeg. Pensionärid korraldasid pikette. Kord otsustas AS Eesti Telefoni avalike suhete juht järjekordsest pensionäride meeleavaldusest kuuldes meeleavaldajad tuppa kohvile kutsuda. Pensionäridele pakuti kohvi ning küpsist (et nad rohkem loosungeid ei hüüaks, sest suu täis ei räägita!?) ning selgitati rahumeelselt olukorda. Varem Eesti Telefoni avalike suhete osakonna poolt hästi ettevalmistatud põhjendustele oli sündmuste ootamatust pöördest kohmetunud pensionäridel raske koheselt protesteerida. Samuti saatis "Eesti Telefon" emadepäeva puhul kõigi oma töötajate emadele postkaardi, kus nad tänasid konkreetset ema nii toreda poja või tütre kasvatamise eest. Nii levitasid nad tarbijate sihtrühma seas kõmu endast kui oma töötajatest väga hoolivast ettevõttest.
Olenemata pensionäride poolt korraldatud pikettidest kirjutab turunduskonsultant Jaanus Arukaevu oma artiklis omalaadsest kultuurikonfliktist Eestis, mis seisneb selles, et rahvas tegelikult ei näe ettevõtete suure kasumiallikana iseennast kui tarbijat. [1] Rahva seas olevat üsna laialt levinud arvamus, et firmad saavad raha kusagilt mujalt, mitte tarbija taskust. Sellise mõtteviisi põhjusena pakub autor välja meie tarbimisühiskonna kogenematuse ning paralleelide tõmbamisega nõukogude-aegste eluvaldkondadega, kus tollal ei toiminud tegelikku ostu-müüki. [1] Samasugust mõtteviisi arenematust näitab ka Eesti ühiskonna poolt positiivselt aktsepteeritud Eesti Telefoni heategevusüritused ning sponsorlepingud. Nii tekib lihtsalt küsimus, et keda võiksime me selles situatsioonis tegelikuks kingijagajaks nimetada? Toetades "Tiigrituuri" väidab Eesti suurim telekommunikatsiooniettevõte AS Eesti Telefon ennast tundmas erilist vastutust selle ees, "et saaks loodud võrdsed võimalused infoühiskonda integreerumisel, mis üha globaliseeruvas maailmas on võtmeküsimuseks konkurentsivõime säilitamisel nii rahvusvahelisel kui ka Eesti-sisesel tööjõuturul". [9] Kodusele internetikasutajale sõbralike teenusehindadega Eesti Telefon aga oma püha üritust läbi ei vii. Iseenesest on selline hindu võrdlev ning suurte kasuminumbritega kadedalt rehkendav mõtteviis küllaltki proletaristlik ning me ei saa oma hinnanguid avalikult välja öelda - taoline mõtteskeem hakkaks ohustama meie endi tegemisi, meie endi eeldatavat edutulemust. Kurb telefoniteenuste hinnatõusude juures on see, et väga paljude teiste teenuste nagu näiteks kaubanduse või mõne muu endas palju bürokraatiat sisaldava teenuse hind sõltub ka teatud määral hetkel kehtestatud telefoniteenuse hinnast. Ühe teenuse hind haarab ahelreaktsioonis kaasa ka teiste teenuste hinnad. Kui konkreetne tarbija keelduks kasutamast AS Eesti Telefoni teenuseid, siis selle ettevõtte mingi konkreetse hinnatõusu järellainetusest muude teenuste hindades ei õnnestu tal ikkagi pääseda. Ka kasutades mingi muu Eestis telefoniteenust pakkuva firma teenuseid, saab tarbija kaudselt läbi Eesti Telefonile kuuluva telefonivõrgu ikkagi selle võrgu omanikule läbi rendihinna tasumise kasulik olla. Kui riigis on korralik telefonivõrk, siis ei tasu suurtel tegijatel ise uut telefonivõrku ehitama hakata, sest see neelab miljoneid ja miljardeid kroone. Tunduvalt odavam on rentida mõnda kohalikku heal tasemel sidevõrku. Selles mõttes on telefoniteenus väga sarnane raudteetranspordiga – ka raudtee on kellegi oma ning selle valmisehitatud raudteega paralleelse uue raudtee ehitamine on ebaökonoomne.
Metafoorselt väljendudes on Eesti Telefon ettevõttestaatusest tõusnud ühiskondlikuks kõigile avalikult teatud-tuntud persooniks, kellele on omistatud isiksuseomadused. Kui lugeda ajalehte "Videvik", siis näeb ta välja peaaegu nagu tont, kes on silmaga nähtamatu ning varitseb meid nagu ennemuistne sorts. Mitte iga ettevõttega nii ei juhtu, mitte igast ettevõttest ei räägitaks nii palju, isegi kui tegemist oleks monopoliga. Ilmselt on tegemist mingi varjatud atraktiivsusega, mida saab kaasa vaid koos sünniga.



Tuuli Lepik
2000

Kasutatud kirjandus:

1. Arukaevu, J - Eesti Päevaleht. 09.04.99.
2. Lippmaa, E. Eesti riik kaotab Telekomi erastamisega kaks miljardit. - Luup.11.01.99
3. Loone, E. Monopole tohib reguleerida. - Äripäev. 07.11.2000
4. Merilaid, A. Sidetehnika ajalooline areng. 1938 lk 10
5. http://www.att.com/history/
6. http://www.emt.ee/
7. http://www.et.ee/et/est/html4/
8. http://www.et.ee/et/est/html4/
9. http://www.tiigrituur.ee/toetajad-mikstoetame.html#et
10. Võõrsõnade leksikon. Tallinn: Valgus. 1981. lk 610
11. http://arhiiv.postimees.ee/luup/99/01/eesti3.htm
12. Soosaar, A. Eesti Telefon võtab viimast. - Eesti Päevaleht. 17.03.1999.












ARTIKKEL
MULTIMEEDIA - TÕHUS TULEVÄRK KA TURUNDUSES

Multimeedia näol on võimsad meediavahendid jõudnud ka keskmise ettevõtja töölauale. Kuidas nende „ilutulestikurakettidega“ aga ümber käia, neid mitte vales suunas lendu lasta, selleks tuleb endalt küsida, miks ja mida „tulevärgiga“ edastada soovitakse.
Multimeediat kasutatakse paljudes valdkondades: hariduses, meelelahutuses ja reklaamis. Firmasid tutvustavad interaktiivsed CD-ROM-id, tootekataloogid, digitaalsed visiitkaardid ja portfoliod on vaid enamlevinud multimeediarakendused ärimaailmas. Lihtsalt väljendudes on multimeedia erinevate meediumite kokkusidumine ühte tervikusse – multimeediarakenduses võivad osaleda koos nii heli, pilt, tekst, animatsioon kui video. Multimeediale omane interaktiivsus lisab võimalusi veelgi. Näiteks saab külastaja aadressil www.kmpinternet.com avatarile (assistendi arvutisimulatsioonile) küsimusi esitada.
Uued meediad on sõnum
Kuigi multimeedia tulevikku nähakse eelkõige võrgukeskkonnas, on levinud multimeediatooted ka andmekandjatel – enamasti on nendeks CD-ROM-id. Lisandunud on ka DVD-d ja pangakaardi suurused CD-lugejasse sobivad nn "digitaalsed visiitkaardid", mida on äripartnerile edev kinkida. Andmekandja firma aastaraamatu vahel on tõhus täiendus kaubamärgi reklaamimisel. Pakendades CD-ROM-i kaunilt kujundatud taskusse on see kui postkaart, mida on klientidele hea saata. Kingituse saaja pole veel harjunud sellist andmekandjat prügikorvi viskama ning reklaam võib võita endale koha lausa raamaturiiulil. Multimeediaga saab tuua rohkem elu ka konverentsistandarditesse. Oluline on esitluse kohandamine konkreetsele situatsioonile. Vastasel juhul mõjub see kui lahtiununenud televiisor ning auditooriumil on raske oma tähelepanu ettekandele keskendada. Kaunid lihtsad metafoorid, korralikud kulminatsioonid ning uudsed vaatenurgad koos kogu ideed toetava disainiga on need, mis publikus elevust tekitavad.
Multimeediat võiks vaadelda ka üha enam digitaalse kirjastusalternatiivina. Eesti tarbija tunneb puudust kultuuriliselt ja keeleliselt temale suunatud toodetest. Meie turg on väike ning mittekommertsiaalsed multimeediaprojektid vajavad professionaalseks teostuseks lisafinantseerimisallikat, mistõttu neid toodetakse harvem kui mujal maailmas. Samas plaanib Kunstiakadeemia multimeedia magistrand Ivika Kivi 2002.a kevadeks virtuaalse aabitsa valmis saada.
Mida jälgida oma firmale multimeediatoodet tellides?
Firma digitaalse presentatsioonimaterjali väljatöötamist ei usalda firmade juhid sageli pelgalt turundusspetsialistide ega meediafirma hoolde. Lõpptulemus on sel juhul igav roosa soovunelm oma ettevõttest. Kasu pole ilusatest asjadest, millel pole midagi öelda. Laiendades „tulevärgivõimalusi“ ei maksa unustada kommunikatsioonieesmärke – alati tuleb esile tuua sõnum, mida tahetakse multimeediatootega edasi anda. See tähendab oskuslikku vahendite valimist ja läbimõeldud infoarhitektuuri. Reklaamiteooria reeglid töötavad ka siin, kuid näha tuleks ka interaktiivsusele ja uutele meediatele iseloomulikke kommunikatsioonivõimalusi. Iga multimeediaprojekti kavandamine peaks algama konsulteerimisest teostaja meediafirmaga, et selgitada välja kliendi vajadused ning keskne sõnum. Kõik ülejäänu – disain ning tehnoloogia lähtugu sellest.
Tabeli materjal:
Multimeedia hõlmab kasutaja paljusid meeli:
• kuulmine - kaasatud on nii heliefektid kui muusika
• nägemine – videoklipid, pildid, animatsioonid
• interaktiivsus - võimalus valida esitatava info hulka ja järjekorda
• puudutamine –puutetundlikud ekraanid; virtuaalkindad
Hooaja multimeediatoode - veebijõulukaart (animatsiooni ja heliga e-kaart)

Tuuli Lepik
AD